Kaks elu: Maiko

Esimene etapp

„Vau, sa näed kohutav välja!" ütles vend mulle. Ma ei olnud endiselt suutnud oma deemoni tunnustest lahti saada.

„Aitäh?"

„Mida sa tahad?"

„Oskad sa mulle soovitada mõnda head palgamõrvarit kes Kronal elab?"

„Ikka," vastas ta õlgu kehitades. Huvitav kui tihti keegi temalt midagi sellist küsis, et ta seda nii rahulikult võttis? Samas ta oli deemon, kes tappis teisi puhtalt enda meelelahutuseks, seega ega vist ei tasunudki mingisugust muud reaktsiooni temalt oodata.

Ta andis mulle ühe deemoni nime, kes tavaliselt töötab koos oma paarilisega ja siiani olid nad kõigi oma töödega ilma ühegi probleemita hakkama saanud. See töö, mida mina neile pakkuda kavatsesin, tekitas kindlasti neile palju probleeme, aga sellest oli mul üsnagi ükskõik.

Kui olin kõne Defoga lõpetanud, helistasin deemonile nimega Astor. Ütlesin talle, et soovin teda palgata ja selgitasin siis keda mõrvata vaja on. Peale seda kui ma juhuslikult mainisin, et tegu on väljavalituga, olid nad peaaegu nõus kogu töö tasuta ära tegema. Aga kuna nad olid ikkagi deemonid, siis pidin kogu summa välja käima, mis ei olnud kohe üldse väike kogus raha. Samas ega seal erilist vahet polnud. Kuidas iganes see katse Anabelli tappa ka läheb, ei olnud mul raha peale seda enam vaja.

Astor ja ta paariline tahtsid minuga järgmisel päeval kokku saada, et plaani paremini läbi mõelda. Midagi sellist peegli teel arutada polnud eriti mõistlik, seega leppisime kokku, et nad organiseerivad mingi asukoha ja ma helistan neile pärastlõunal mõne teise peegliga, et seda teada saada.

Peale kõnet viskasin oma peegli merre. See oli Monika ostetud, nii et ma ei tundnud end sugugi halvasti selle pärast.

*

Rääkimine ja organiseerimine muutis mind piisavalt rahulikuks, et ma sain oma välimisest deemoni poolest lahti. Helendasin siis kooli tagasi. Õnneks said kõik aru, et mul on puhkust vaja ning ei tulnud mind õhtu jooksul kordagi segama.

Ma polnud elu jooksul kunagi nii stressi olnud. Ma ei teadnud mida teha, kuidas olla. Tammusin toa ühest otsast teise mitu tundi jutti. Ma ei söönud, joonud ja kui kell sai nii palju, et oleks pidanud magama minema, ei tulnud mul sugugi und. Passisin paar tundi rahutult voodis, ronisin seejärel sealt välja ja tegin kätekõverdusi kuni mu käed mind enam kanda ei jaksanud.

Hommikul ei olnud olukord parem. Ma ei olnud terve öö maganud ja mul oli süda nii paha, et ma ei tahtnud toidu peale isegi mõelda. Teadsin, et ei saa nii enam jätkata. Melissaga rääkimiseks oli nüüd ka liiga hilja.

Istusin voodi peale, hingasin sügavalt ning andsin lõpuks alla. Ma ei suutnud seda enam teha. Ma ei olnud piisavalt tugev, et igavesti võidelda, seega lasi oma deemoni poolel enda üle võimust võtta. Kõik oli lihtsam ilma tahtmatute emotsioonideta.

Pärastlõunal koputas Christofer minu toa uksele, et küsida kas minuga on kõik korras. Tegin ukse lahti ja ütlesin, et ma pole end kunagi paremini tundnud.

„Kas ma su peeglit saaksin laenata?" küsisin seejärel.

Ta võttis oma peegli taskust. „Miks sul minu oma vaja on?"

„Sest minu oma on kuskil mere põhjas," vastasin, haarasin peegli tema käest ning lükkasin ukse tema nina ees kinni.

Tegin kilbi enda ümber, et keegi ukse tagant minu kõnet pealt ei kuuleks. Kui olin Astorilt asukoha teada saanud, andsin peegli Christoferile tagasi ning helendasin õigesse kohta.

Jõudsin ühte vanasse ühetoalisse korterisse, majas, mis paistis olevat maha jäetud. Astor ja ta paariline istusid köögi laua taga ning vaatasid mulle kergelt kahtlustavate pilkudega otsa.

„Mis valesti on?" küsisin.

„Sa nägid eile teistsugune välja. Rohkem nagu deemon," selgitas Astor.

„Mulle ei meeldi oma deemoni tunnustega niisama ringi käia," vastasin, kuid näitasin korraks oma musti silmi, et neid veenda. „Ma tõmbaksin Kronal liiga palju tähelepanu."

„See on tõsi," sõnas Astor ja ta paariline noogutas nõustuvalt. „Igatahes meil on mitu plaani välja mõeldud, olenevalt sellest kui palju sa ise tahad osaleda."

„Nii kaua kui te printsessi tapate on mul muust ükskõik."

„Olgu. Me käisime hommikul Maal ja veendusime, et su jutt on õige. Tüdruk elab seal, kus sa väitsid, et ta elab."

„Miks ma oleksin pidanud valetama?" Mis mõtet oli mul palgata palgamõrvarid tapma kedagi kes ei eksisteeri?

„Kui keegi ütleb, et Krona kuningal on tütar, kelle eksistentsist keegi mitte midagi ei tea ja et ta on veel väljavalitu ka, siis on ausalt öeldes lihtsam uskuda, et öö on tegelikult päev."

„Ja nüüd kui me kõik teame, et see on tõsi, siis mis plaaniga te lagedale tulite?"

„Kuidas me teame, et sa ei ole spioon?" küsis seekord Astori kergelt hirmutava olekuga kaaslane.

„Jällegi, miks ma peaksin olema?"

„Kui väljavalitu tõepoolest eksisteerib, siis kuningas kindlasti maksaks palju raha potentsiaalse ohu leidmise eest," jätkas Astor

„Mina palkasin teid, et tappa printsessi. Kui sa oma väites nii kindel oled, siis võid ju mind ise üles anda ja oma raha kätte saada ilma vaeva nägemata."

„Sinu õnneks tahan ma seda tüdrukut surnuna näha sama palju kui sina."

„Kas me läheks nüüd asja juurde tagasi?!"

„Miks sa nii närvis oled? Kas see on su esimene kord?"

„Ilmselgelt. Kui tihti te arvate, et ma kedagi mõnda printsessi tapma palkan?"

„See töö tõstatab väga palju küsimusi... aga kuna meie reegel on, et me detaile ei küsi, siis läheme plaani juurde." Kui nad oleksid hakanud detaile küsima, oleksin nad tõenäoliselt minu tüütamise eest hävitanud ja lihtsalt uue palgamõrvari otsinud.

Tuli välja, et plaan oli üsnagi lihtne. Nad pidid Maal lõksu püsti panema ja Anabelli seal tapma. Minu tööks jäi kõigest tüdruk lõksu meelitada. Lisaks pidin deemonitele tegema loitsu, et nad oma võimeid Maal kasutada saaksid. Tundsin kiusatust seda loitsu ka enda peal kasutada, kuid lõpuks loobusin sellest. Ma ei tahtnud, et miski tõmbaks mulle tähelepanu enne, kui printsess läinud oli.

*

Peale planeerimist läksin jälle tagasi kooli. Christofer ütles mulle, et direktriss tahab minuga rääkida, aga ma ignoreerisin seda. Kool oli sellel hetkel kõige väiksem probleem minu elus. Ma pidin välja mõtlema, kuidas Anabell lõksu meelitada.

Need deemonid ei saanud päikese käes ringi liikuda, seega pidin ootama õhtuni, mis ei olnud strateegilises mõttes üldse hea, sest õhtul oli tüdruk koos oma perega kodus ja keegi kindlasti märkaks tema kadumist. Oleks et siis veel varajane õhtu, aga Astor ütles, et lõksu üles panemisega läheb aega.

Mind tegelikult huvitas kuidas nad Maale saada kavatsesid - vastuseks sain, et neil on oma aken, mille nad suutsid hävitamisest päästa. Nad said selle kaudu igale poole minna, nii kaua kuni mõlemad aknad õigesti paigutatud olid. See kindlasti tegi nende töö palju lihtsamaks.

Veetsin järjekordse öö ärkvel olles, et välja mõelda kuidas Anabell kodus välja meelitada. Isegi kui ta võimed olid juba üsnagi välja arenenud, ei saanud ma lihtsalt tema juurde minna ja talle öelda, et ta minuga kaasa tuleks. Ta oleks pigem karjuma hakanud ja kogu pere tähelepanu endale tõmmanud.

Kui väljas hakkas juba valgeks minema, mõtlesin lõpuks plaani välja, kuigi selle õnnestumine sõltus vägagi olukorrast. Ma kavatsesin kasutada loitsu, mis võimendab negatiivseid emotsioone. Lootsin, et suudan sellega piisavalt suure tüli majas tekitada ja seejärel kasutada meelitamise loitsu, et Anabell õigesse kohta saada, samal ajal kui ta ülejäänud perekond oma vaidlusega liiga hõivatud on, et tema kadumist märgata. See pidi toimima, sest paremat plaani mul ei olnud. Kui see ei toimi, siis pidid deemonid lihtsalt hommikuni ootama, et Anabell kooli asemel lõksu langeks. Hetkel tõusis päike veel üsnagi hilja, seega ka see variant oleks päris okei olnud.

--------------------------------------------------------------------------

Vabandust, mul on nädalapäevad jälle omadega sassis.