Kaks elu: Maiko

Ümberkorraldused

Järgmisel päeval kutsus isa kõik tööl olevad ihukaitsjad kokku ja rääkis meile uuest asjade korraldusest. Mulle isiklikult meeldis see plaan oluliselt rohkem võrreldes eelnevaga. Nüüd ei pidanud ma kellelegi enam selgitama miks ma eelistasin majast väljas olla, samal ajal kui printsess oma toas oli. Ka teistele paistis uus korraldus meeldivat. Eks kogu see niisama ukse taga seismine oli enamike jaoks täiesti mõttetu. Kuigi asi läks märksa keerulisemaks sellega, et me pidime kõik nähtamatuse võimet kasutama vähemalt majas olles, kuna kuningas arvas, et ka teised lapsed võivad meid nägema hakata. Seal juures oli muidugi see väike probleem, et me ei näinud nii üksteist ka. Isa arvas, et targem oleks nähtamatu olla siis, kui on tõenäosus, et keegi meid näha võib ja muul ajal võisime olla nagu tahtsime.

Peale lühikest informatsiooni jagamist lasi isa kõigil minna, kuid võttis mind rajalt maha.

„Mis eile printsessiga juhtus?" küsis ta minult.

„Kas kuningas ei rääkinud sulle?" küsisin vastu. Eeldasin, et kogu uus süsteem oli tulnud sellest, et kuningas oli temaga rääkinud.

„Ta rääkis midagi väga ebamäärast. Kõigest üldine jutt, et ma ihukaitsjad ümber paigutaks."

„Ega midagi erilist ei juhtunud. Anabell läks lihtsalt natuke endast välja ja hakkas niisama nutma. Kui ta vanemad teada tahtsid milles asi, siis ta rääkis kuidas ta näeb ja kuuleb asju, mida pole seal ja muud sellist."

„Selge, võid nüüd minna," ütles ta mulle oma ametliku turvalisuse ülema häälega. Ei mingit tänu, et olin teda asjadega kurssi viinud ega midagi.

Sellele vestlusele järgnes järgmine vestlus veel vähem tänuliku lapsevanemaga – Monika helistas. Tundsin väga suurt vajadust mitte vastata, aga mul oli tunne, et selle tagajärjed oleksid palju hullemad olnud kui vastamise korral. Pealegi lootsin endale aega juurde kaubelda.

„Ei," oli tema vastus.

„Kõigest üks nädal veel," kauplesin, kuigi see ei muutnud midagi.

„Ei, neljapäev on su tähtaeg. Sa oled juba aastaid venitanud ja ma ei kavatse enam oodata. Mis sa arvad, et selle nädalaga muutub?"

„Kui sa oled juba suutnud aastaid oodata, peaksid suutma ühe nädala veel oodata."

„Aga ma ei taha. Keegi peab neljapäeval surema. Sinu otsustada on, kes selleks osutub."

„Olgu..." Mul hakkasid ideed otsa saama. „Ma räägin sulle tõtt. Nagu sa tead, ei saa ma Anabelli ise tappa, seega ma palkasin palgamõrvari, kes mind selles aitama peaks, aga tal on tegemist. Tema esimene vaba aeg on järgmine nädal. Ta on väga hea ja suudab töö puhtalt ära teha."

Monika mõtles selle peale natuke, kuid ütles siis: „Olgu, Valede prints, järgmine nädal tahan ma kohtuda selle palgamõrvariga, kes sa arvad, et nii hea on."

„Muidugi. Ma ütlen talle edasi." Monika ilmselgelt nägi mu valest läbi, kuid andis mulle lisaaega, millega ma ei osanud ausalt öeldes midagi tarka teha. Tal oli õigus, et nädal ei muuda eriti midagi.

„Kui ma nüüd juba tegelen sellega, kas sa võiksid selle käsu tühistada? Ma ei suuda enam selgelt mõelda, kui see hääl mu peas mind pidevalt hulluks ajab."

„Ei," vastas ta konkreetselt ja tühistas kõne. Ma teadsin, et tõenäosus käsu tühistamiseks oli nullilähedane, aga see oli olnud proovimist väärt.

*

Järgmisel päeval pidi olema minu vaba päev, kuid isa kutsus mind lossi. Ülimalt suure vastumeelsusega tegin nagu ta tahtis. Õnneks tuli välja, et ma ei pidanud kedagi tööl asendama või midagi sellist. Isa otsustas mulle hoopis lossituuri teha.

„Kuningas tahab oma lapsed varsti Maagiasse tagasi tuua ja selleks pead sa lossiga tuttav olema," selgitas ta. Mitte miski selles lauses ei teinud mu tuju paremaks. Mul hakkas tõesti aeg otsa saama.

Kuigi ma olin kunagi ammu lossis enda arust suurema osa ruumidest läbi käinud, oli nüüdseks nii mõnigi asi muutunud. Kuna kuninglik pere elas Maal, siis tööl olles polnud ma lossi esimesest korrusest kaugemale jõudnud.

Isa käis minu ees ja näitas mulle tähtsamaid ruume, mida ma teadma peaksin. Lonkisin huvitult tema järel. Mis kasu selle kõige teadmisest oli, kui ma pidin printsessi enne tapma, kui ta ühtegi neist asjadest näeb. Igatahes jättis minu käitumine isa üsnagi külmaks ning ta jätkas mulle tähelepanu pööramata tuima rahuga tuuri.

Viimasena asjana viis isa mind Anabelli tuppa.

„See tuba on alati temale mõeldud olnud. Kui aus olla, siis ma arvan, et see on lossi üks kõige ilusamaid tubasid," lausus isa, kui me tuppa sisse astusime. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ta millegi välimusele tähelepanu pöörab või mulle sellest midagi räägib. Samas pidin temaga nõustuma - see oli kindlasti üks kauneimaid tubasid, mida ma kunagi näinud olin, aga ma ei hakanud seda välja ütlema.

Isa otsustas muidugi koheselt jätkata oma juttu sellega kuidas seda tuba kõige mõistlikum kaitsta on ja milline on ohuolukorral parim põgenemistee, kuid ma ei viitsinud sellele erilist tähelepanu pöörata. Selle asemel avasin rõdu ukse ning läksin õue. Vaade, mis mulle avanes, oli tõeliselt hämmastav. Isegi parem kui sellel korteril, mille ma ostsin.

„Maiko, kas sa palun paneksid tähele. Sa pead neid asju teadma," ütles isa ärritunult, kui ta viimaks märkas, et ma ei kuulanud teda üldse.

„Kui keegi peaks tema tuppa jõudma, siis peaksid sa küll mõned valvurid vallandama. Siiani pole ju keegi tahmatu tegelane lossi väravastki sisse saanud," vastasin.

„Viimase kümne aasta jooksul mitte, aga paljugi võib muutuda ja alati tasub kõigeks valmis olla."

„Ma olen päris kindel, et ma suudan välja mõelda kuidas printsessi siit toast turvaliselt välja saada, kui olukord selleks tekkima peaks."

„Ma loodan, et sul on õigus," ütles ta, kuid alustas otsast peale kogu ohutusnõuete kirjeldamisega.

*

Järgmisel nädalal järgisid kõik uusi reegleid, mis minu jaoks ausalt öeldes ei muutnud mitte midagi. Ma olin oma mõistust täielikult kaotamas ja mitte ainult sellepärast, et see hääl mu peas ei jäänud korrakski vait.

Kaalusin parajasti oma võimalusi kuningliku pere elutoa ukse ääres seistes, kui Anabell ootamatult laua peal oleva küünla kõigest oma näpuga osutades põlema pani. Ma ei suutnud seda uskuda. Printsess ei suutnud seda ka uskuda. Kuningas luges ta kõrval ajalehte, kuid otsustas seal juures oma tütart täielikult ignoreerida. Siiski miski minus ütles, et kuningas teadis täpselt, mis just juhtunud oli, kuid ei tahtnud sellest suurt numbrit teha ja Anabelli sellega totaalselt ära ehmatada. Parem oli, kui tüdruk arvas, et kujutas seda kõike endale ette. Samas see muidugi ei aidanud kaasa tema niigi olemasolevale luulude nägemise probleemile.

Mida ma teen? Mida ma teen? Mida ma teen? Kordasin neid sõnu oma peas uuesti ja uuesti üle, et summutada seda käsku. Käsu kohaselt pidin printsessi tapma enne, kui ta võimed välja arenevad. Praegune näitas, et ma oli täielikult piiri peal. Ma ei olnud kindel, kui kaua ma sellele veel vastu võidelda suudan.

Printsess vaatas enda ümber ringi, et leida kedagi, kes tema võimeid kinnitaks, kuid ei suutnud kedagi leida. Sel hetkel soovisin samuti, et poleks midagi näinud. Kahjuks mul sellist õnne ei olnud.