Kaks elu: Maiko

Hirm

Isa tuli umbes poole tunni pärast töölt koju. Kell oli juba päris palju ka. Mulle jõudis alles siis kohale, et ma polnudki õhtuks midagi muud peale selle ühe õuna söönud. Nüüd ei julgenud ma muidugi alumisele korrusele minna. Mul oli väga suur ebaratsionaalne hirm, et isa tapab mu reaalselt ära, kui ta teada saab, mis ma emale tegin, seega eelistasin püsida temast võimalikult kaugel. Selleks ajaks oli ema tegelikult oma käe juba vähem valutavaks saanud ning sideme ümber pannud. Luurasin neid mõlemaid siiski trepi pealt, et teada, millal on õige hetk ära joosta.

Isa kõndis kööki, suudles ema ja siis muidugi märkas tema sidemes kätt.

„Mis juhtus?" küsis ta murelikult ema kätt enda kätte võttes.

„Ei midagi erilist, lihtsalt kallasin kuuma vett kogemata käe peale," ütles ta kätt isast eemale tõmmates ja särgi varrukat rohkem sideme peale sikutades. Ta ikka valetas minu nimel.

„Sa kallasid kuuma vett kogemata oma käevarre peale?" See oli tõepoolest natukene ebausutav. Selle õnnestumiseks pidi ikka väga koba olema.

„Mul läks tähelepanu mujale, sest ma jälgisin kaksikuid."

„Näita mulle. Ma parandan ära," ütles ta õrnalt Melissa käest uuesti kinni võttes.

„Ei ole vaja. Ma olen kindel, et see läheb ise ka varsti korda."

„Ära ole naeruväärne. Mul läheb kaks sekundit ja siis poleks seda nagu olnudki."

Ju siis oli Melissa tervest päevast juba nii väsinud, et ta ei hakanud enam edasi vaidlema, vaid lasi isal sideme käe ümbert ära võtta. Siis sai ta muidugi aru, et vesi ei olnud seda põletushaava põhjustanud, kuna see oli täpselt minu käe kujuline. Isa oli päris ehmunud, kuid parandas ema käe ära ja siis suudles seda.

„Näed, nagu polekski midagi olnud," lisas ta kurvalt naeratades.

„Arash, me peame rääkima," ütles Melissa kergelt kõhklevalt.

„Sinu käest või millestki muust?" küsis isa.

„Paljudest asjadest," vastas ema ohkega. Ta nägi nii väsinud välja.

Nad istusid köögilaua taha.

„Mis viga? Kas midagi juhtus? Peale selle, et Maiko ilmselgelt kõrvetas sind. Kus ta üldse on?"

„Ta on oma toas ja ta kõrvetas mind ainult sellepärast, et ma ajasin ta vihaseks."

„See ei ole mingi vabandus."

„Ma tean ja see ei ole ka kogu lugu."

Ema rääkis isale kõik ära. Ta rääkis sellest, et ma käin kogu aeg väljas ja sellest, et siiani polnud see eriti halb variant, kuna mul oli peegel ja mingit probleemi ei olnud. Kui isa tahtis vahele segada ja väita, et see on ikka probleem küll, siis Melissa takistas teda. Ka ema jõudis järeldusele, et ta poleks pidanud mul laskma seda teha, sest siis ei oleks ma kunagi oma kambaga kokku saanud. Selles hetkest võttis jutt muidugi hoopis uue pöörde.

Ema rääkis minu päevast, kuidas ma olin kaubanduskeskust röövinud ja politseisse sattunud. Seejärel jutustas ta ka ümber, mis Ann talle rääkinud oli, mida ma kuulnud ei olnud. Nimelt oli Ann öelnud, et kui ma ühe korra veel politseis lõpetan ükskõik mis põhjusel, siis mind võetakse nende juures ära. Lisaks soovitas Ann mind psühholoogi juurde saata, kuna ilmselgelt on mul mingid probleemid, mida minu vanemad kodus ei suuda lahendada. See oli pigem selline range soovitus, kui lihtsalt soovitus soovitus.

Ma arvasin, et isa saab ülikurjaks, aga ei midagi. Ta pigem sattus masendusse. Ta võis mind ähvardada, minu peale kuri olla, minu võimed ära blokeerida, aga ta ei suutnud mind pahandustest ikka eemale hoida.

„Ma räägin temaga," ütles isa, tõusis laua tagant püsti ning kõndis minu toa poole. Ruttu ajasin end trepi juures püsti ning jooksin oma voodisse, kus teesklesin, et ma magan.

„Maiko, ma tean, et sa ei maga," ütles isa. „Ma kuulsin, kui sa oma tuppa jooksid."

Ajasin endal teki pealt ja tõusin voodisse istukile. Ma tõesti ei tahtnud teada, millise kurja kõne isa minu jaoks seekord valmistanud oli. Jäin lihtsalt vaikselt ootama. Enamasti lasin tema jutu lihtsalt ühest kõrvast sisse teisest välja, säästis oluliselt minu vaimset heaolu.

„Kas sa tahad rääkida, mis täna juhtus?" küsis ta minu voodi ääre peale istudes.

„Ema rääkis sulle ju juba," vastasin oma tekki vaadates.

„Maiko, vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin." Vastumeelselt tõstsin oma pilgu tema suunas ja ootamatult tabas mind tõsiselt kohutav hirmutunne. See oli esimene kord kui isa minu peal seda võimet kasutas. Võimet, mis tekitas hirmu. Siis ma muidugi ei teadnud seda veel. Ma kartsin nii kohutavalt. Ma kartsin tegelikult juba niisamagi, aga see võime tegi asja nii palju hullemaks.

„Miks sa kunagi ei kuula, mida sulle öeldaks? Kas sa arvad, et see on naljakas? Kui nad võtavad su meilt ära, kas sa tõesti arvad, et sa näed meid veel kunagi? Kas sa arvad, et sind saadetakse Demonikale? Kas sulle tõesti meeldiks seal rohkem?" Neid küsimusi oli liiga palju ja mu hirm oli liiga suur, et ma reaalselt suudaks kõike seda oma ajus korraga töödelda, seega ei vastanud ma midagi.

Isa võttis mu käes kinni, mitte eriti tugevalt tegelikult, aga õige pea tundsin kohutavat valu. Ta ei teinud mulle päriselt haiget, vaid lõi kujutuse minu pähe, nii et mu ajule jäi mulje nagu mind kõrvetatakse.

„See on see tunne, kui sind kõrvetatakse. Seda tundis Melissa täna. Kas sa oled uhke enda üle?" See oli tõsiselt valus, aga kui isa minust lahti lasi, siis kadus valu koheselt. Emal sellist õnne polnud.

„See oli kogemata ja ma vabandasin selle eest," kaitsesin ennast, kuigi ma teadsin, et sellest pole kasu.

„Selle asemel, et vabandada, võiksid enne mõelda, kui midagi teed, mille pärast sa hiljem vabandama pead. Kui mul ei oleks tervendamisvõimeid, paraneks see haav Melissa käel terve kuu ja talle jääks ikka arm. On asju, Maiko, mida ei saa enam tagasi võtta. Sa ei ole enam nii väike, et mitte võtta vastutust oma tegude eest." Hakkasin juba vastu vaidlema, kuid ta lisas: „Ära ütle mulle, et sa tead seda. Ma ei usu sind enne, kui ma seda näen."

„Mida ma siis tegema peaksin? Ma ei taha olla terve päev toas kinni."

„Sa tuled homme minuga kaasa. Melissal on ilmselgelt sinuga liiga palju tegemist."

„Sinuga kaasa? Lossi?" küsisin nii üllatunult, et korraks unustasin hirmu.

„Jah, küllap me leiame sulle seal mingi tegevuse. Pealegi on lossi territooriumilt täiesti võimatu märkamatult minema hiilida. Mine nüüd magama, homme tuleb sul vara ärgata."

Kui isa lahkus, lahkus ka hirm. See oli üllatavalt vabastav tunne. Aga mõeldes sellele, et pidin terve järgmise päeva isaga koos veetma, ei tundunud eriti ahvatlevana.

---------------------------------------------------------------------

Siin see peatükk on. Tuleb välja, et Lissabonis elamine polegi nii kaootiline.