Kaks elu: Maiko

Lossis mässamine

Järgmised kaks nädalat Demonikal olid täielikuks vastandiks minu kuu algusele. Zora oli küll täiesti puhtavereline deemon, aga mul polnud veel kellegagi nii tore olnud aega veeta.

Esimesed paar päeva olid muidugi natukene kummalised. Ma ei olnud kunagi ühegi endavanuse tüdrukuga otseselt tutvunud. Koolis ja laagris olid ainult poisid ja minu kodu ümbruses ei elanud üldse kedagi minuvanust. Ainult nendel üritustele, kuhu Melissa mind aeg-ajalt vedanud oli, olin mõnda tüdrukut näinud, kuid enamasti hoidsime üksteisest eemale.

Zora oli esialgu üsnagi tagasihoidlik minu juuresolekul. Kui ma küsisin temalt midagi, vastas ta julgelt, kuid siiski hoidis pigem madalat profiili. Kahtlustasin, et ta samastas mind kogu minu ülejäänud perekonnaga, kes teistesse just eriti hästi ei suhtunud. Mõne päevaga sai ta muidugi selgeks, et ma ei meenuta kuidagi oma kuninglikku perekonda ning muutus palju julgemaks.

Minu suureks pahameeleks pidin endiselt jätkama oma etiketi tundide, peotantsu ja muu jamaga, aga nüüd ei vaevunud Matrona ega Monika enam kohale ilmuma. Selle eest oli kohal Zora, kes Monika nõudmisel pidi minuga kõiki neid asju koos õppima. Samas ta paistis kõigest juba niigi väga teadlik olevat ning eelistas tundides pigem lollitada. Peotants oli ka palju lõbusam, sest ma sain temaga tantsida, mitte mõne oma õpetajaga.

Me korraldasime tundides nii suure kaose, et kõik õpetajad andsid lõpuks alla ja lasid meil teha, mida tahtsime. See oli kohutav käik nende poolt, sest me loopisime nõusid, et näha, millised kõige paremini kildudeks lendavad või millised noad visates kõige paremini seina külge jäävad. Lisaks pidasime maha päris mitu toidusõda ja vahetasime peotantsu tundide kogu muusika esitusloendi endale meeldiva muusika vastu.

*

Mul oli Zoraga tõepoolest lõbus ja ma hakkasin juba unustama, kui väga ma sealt minema tahtsin saada. See kõik pani mind muidugi mõtlema, miks Monika oli otsustanud Zora mulle „kinkida" ja kust tüdruk üldse välja ilmunud oli.

Zora ei meenutanud kuskilt otsast ühtegi teist lossis olevat töötajat. Kui tal tahtmist oli, võis ta vabalt olla kõrgklassi preili. Tal olid olemas kõik oskused ning see väljendus ka kogu tema olekus, kui ta just parajast mulle toitu näkku ei visanud. Isegi kui ta elas lossis, siis võis eeldada, et ta vanemad olid ka kusagil läheduses, kuid Zora polnud neid kordagi isegi maininud. Samuti polnud ma tüdrukut kunagi varem lossis näinud.

„Mida sa siin teed?" küsisin Zoralt ühel päeval, kui olime just hiiglasliku toidusõja maha pidanud ja istusime nüüd minu toa diivanil peale dušši all käimist. Zora juuksed endiselt tilkusid, sest ta ei olnud neid vaevunud enne minu juurde tulemist ära kuivatama.

Tüdruk vaatas mulle otsa, nagu ma oleks imelik.

„Ma ei mõtle, mida sa praegu siin teed," selgitasin silmi pööritades. „Ma mõtlen, miks sa siin lossis oled? Miks Monika sind... mulle andis?" Endiselt oli imelik mõelda, et ema oli Zora mulle kingitusena andnud.

„Mu vanemad müüsid mind võlgade katteks kuningannale," vastas Zora. Tema näost oli näha, et talle ei meeldinud seda tunnistada. Kellele oleks?

„Miks nad midagi sellist tegema peaksid?"

„Mu vanemad on kõrgklassist, aga nad ei oska eriti rahaga ümber käia. Nad on pidevalt võlgades ja rikuvad kogu Demonika kõrgklassi mainet, seega kuninganna ähvardas nende tiitlid ära võtta. Neil polnud midagi peale minu kuningannale anda, et oma tiitleid alles hoida. Sellega võitsid nad endale paar aasta, et kuskilt raha saada või kuninganna võtab neilt kõik ära."

„Kas nad saavad sinu tagasi, kui nad oma võlad ära maksavad?"

„Muidugi mitte. Minuga tehtud tehing on lõplik. Ma olen igavesti kuninganna omand... Või sinu oma, kuna ta andis mind sulle."

„Sa ei ole minu omand. Sa oled minu sõber."

„Demonikal ei ole sellist asja nagu sõbrad."

„Kes sa siis mulle oled?"

Zora mõtles selle peale mõne hetke ega suutnud midagi head välja mõelda, seetõttu ütles ta alla andes: „Ma olen, kes iganes sa tahad, et ma oleksin."

„Jääb siis sõber."

„Sa ju tead, et kuninganna ei kiida seda heaks?"

„Nagu mind huvitaks."

*

Oma õnnetuseks ütlesin paar päeva enne Demonikalt lahkumist Zorale, et lähen Speerale laagrisse. See muidugi äratas temas huvi minu võitlusoskuste vastu. Kahjuks tuli välja, et Zora ema oli must rüütel ning oli oma tütart vägagi hästi treeninud, millest tuli ka kogu Zora huvi nugade loopimise vastu.

Nii me siis veetsime minu viimased paar päeva Demonikal võideldes, mis ei olnud sugugi nii tore, kui arvata oleks võinud. Zoral polnud mingit kavatsust tagasi hoida ning tal polnud sugugi kahju, kui ta mulle mõõga või rusikaga pihta lõi. Mina muidugi üritasin talle päriselt mitte haiget teha, kuid see andis talle lihtsalt võimaluse mulle paremini virutada.

„Sa oled hale," ütles ta mulle. „Päris võitluses ei hoia keegi tagasi. Sa saaksid surma."

„See ei ole päris võitlus."

„Arvad, et mind huvitab? Ma tahaks näha, kas sa oled üldse võimeline mulle kordagi pihta saama. Ma ei tunne valu, nii et sa ei saa mulle haiget teha," ütles ta enesekindlalt ning pani oma mõõga tagasi sinna, kust ta selle võtnud oli.

Hiljem tuli välja, et ta ikkagi tundis valu või vähemalt ta tundis seda võimet, mida Monika tema peal kasutas, kui mind üleni verisena peale meie võitlust nägi. Mul oli olnud plaan end verest puhtaks pesta ja leida keegi, kes mind enam-vähem kokku lapiks enne, kui tagasi Kronale lähen, kuid ema tuli meile koridoris vastu.

„Lõpeta, me lihtsalt harjutasime," ütlesin Monikale, et ta Zora rahule jätaks. Seda ei juhtunud ja tüdruku karjed täitsid lossi veel mitu väga pikka minutit.

„Zora peab teadma oma kohta ja sina peaksid seda ka teadma. Ära pane seda tüdrukut arvama, et ta võib teha mida tahab. Tal ei ole mingit õigust Demonika printsi puudutada," lausus ema ning jättis Zora lõpuks rahule.

Seejärel haaras Monika minu käevarres ning vedas mind minu tuppa, kus ta kõik minu haavad parandas ja sinikad ära kaotas. Ma imestasin, et ta millekski selliseks vaevus või üldse võimeline oli. Deemonitel üldiselt ei olnud võimeid, mis midagi head tegid.

„Zora on kõigest deemon. Kui sa ei sea mingeid piire, siis kasutab ta sind ära. Ta pidi olema sulle mänguasjaks, aga praegu mängib tema sinuga. Kui ma veel kord näen, et midagi sellist juhtub, siis jääd temast ilma," ütles ta mulle, enne kui mu toast lahkus.

Mõni hetk hiljem astus Zora minu tuppa sisse, näol naeratus nagu Monika ei oleks just mõned minutid tagasi teda piinanud.

„Meil on vaja mõned reeglid paika panna," ütlesin Zorale tõsiselt.

„Mis ajast sind reeglid huvitavad?" küsis ta pilkavalt. „Mind igatahes ei huvita," sõnas ta rõõmsalt ning viskus selili minu diivanile.

„Monika ütles mulle, et kui sa mind printsina ei kohtle, siis võtab ta sind minult ära," selgitasin talle.

Zora tõusis selle peale istukile ja vaatas mulle tõsiselt otsa. „Mis reeglid siis?" küsis ta. Mul oli hea meel, et ta eelistas pigem mõnda reeglit järgida, kui minust ilma jääda.

„Ainult üks tegelikult. Kui minu ema on juures, siis käitume nii nagu ta tahab. Muul ajal vahet pole." Mõtlesin selle peale natuke ja lisasin seejärel: „Tegelikult üks veel – me ei võitle päris mõõkadega, nii kaua kuni sina ei suuda mind üleni veriseks löömisest hoiduda."

„Olgu," vastas ta vastumeelselt käsi rinnal ristates.

------------------------------------------------------------------------

Mulle tundub, et Zoraga peatükid on ühed minu lemmikud. Neid tuleb igatahes veel.