Kaks elu: Maiko

Diplomaatilised kohtumised

Järgnevad nädalad ei üritanud Monika enam midagi, kuid siiski hoidsin kõigil oma sõpradel silma peal ja lootsin, et kodus on kõigiga kõik korras.

Tööl ei olnud kogu selle aja jooksul midagi muutunud, kuigi tundsin, et olin ise muutunud. Ma ei suutnud tööl olles sugugi rahu säilitada ja see hääl, mis käskis mul Anabelli tappa, läks järjest valjemaks. Minu töökaaslased hakkasid mind kergelt umbusaldama ja mind ei jäetud kunagi üksi kellegagi, kui teised näiteks õhtust sööma läksid.

Kahjuks kandus see rahutus ka järgmisel päeval kooli, nii et kui meie klassi targim õpilane Aimi otsustas jälle õpetajaga faktide osas vaidlusesse asuda, oleksin peaaegu kogu klassi põlema pannud. Võttis päris palju enesekontrolli, et end maha rahunema sundida.

„Ma arvan, et igas klassis on see üks tark õpilane, kellele õpetajatega vaielda meeldib," lausus Christofer minu kõrval, kui talle mainisin, et Aimi võiks vahelduseks oma suu kinni hoida. Talle jäi täiesti märkamatuks, kui halvas tujus ma olin.

Mõnikord oli tore, kui Aimi otsustas õpetajatega vaidlusesse asuda, sest siis ei teinud me tunni jooksul eriti midagi ja seetõttu ei jäänud meile ka mingisuguseid kodutöid. Teistel kordadel saime aga vastupidiselt meeletu koguse kodutöid, sest me ei jõudnud midagi tunnis teha ja pidime suure osa materjalist ise läbi käima. Pealegi võis Aimi küll pidevalt häid hindeid saada ja kõiki õpikuid peast teada, aga pooltel juhtudel olid tema argumendid üsnagi tühised ja õpetajale jäi lõpuks õigus, mis tegi need vaidlused veelgi mõttetumaks ja tüütumaks.

„Ma küll ei mäleta, et mu vanas koolis keegi selline oleks olnud," vastasin. Kuid kui sellele natukene rohkem mõtlema hakkasin, jõudsin järeldusele, et ma olin ise see õpilane olnud.

*

Ma ei teadnud, kas teised minu töökaaslased rääkisid midagi minust isale ja ta otsustas seda ignoreerida või ta lihtsalt ei teadnud midagi, kui ta nädal enne koolivaheaja algust mind enda kabineti kutsus. Arvasin, et teised olid midagi öelnud ja see andis isale õiguse mind noomida, mis seekord oli isegi täiesti õigustatud, kuid see polnud üldse põhjus, miks ta mind näha tahtis.

„Kuningal on järgmisele nädale planeeritud diplomaatilised kohtumised mõningate planeetide valitsejatega. Ta tahtis, et sa tuleksid kaasa ühena tema ihukaitsjatest," selgitas isa.

„Miks?" küsisin üllatunult ja pisut kahtlustavalt.

„Et sa saaksid rohkem kogemust, mida tähendab olla valitseja ihukaitsja. Kui Anabell kunagi Maagiasse tuleb, siis hakkab ta tõenäoliselt päris palju käima diplomaatiliste kohtumistel ja suurüritustel, nii et sul on vaja osata kedagi kaitsta ka siis, kui nad on rahvast ümbritsetud." Mu küsimus oli pigem seisnud selles miks kuningas peaks mind enda ihukaitsjaks tahtma, sest ma arvasin, et ta ei usalda mind üldse. Praegusel hetkel ei usaldanud ma ennast isegi.

„Kas sa tuled ka?" küsisin.

„Jah ja paar ihukaitsjat veel, aga ma pole veel otsustanud keda kaasa võtta," vastas isa.

„Kui kuningas mind praegu endaga kaasa tahab, kas see tähendab, et ta kavatseb varsti Anabelli Maagiasse tuua?" Ma ei tahtnud tegelikult vastust sellele küsimusele, aga ma ei suutnud seda küsimata ka jätta.

„Ma ei tea. Richard ei ole selle kohta midagi öelnud. Ma pigem arvan, et ta kavatseb sellega nii kaua venitada kui võimalik." See vastus ei veennud mind sugugi. Mul hakkas aeg otsa saama...

*

Peale põhjalikku paaripäevast koolitust kuidas rahvamasside ohjamisega tegeleda, algas kuninga diplomaatiline reis. Olin tegelikult natukene isegi elevil selle reisi pärast, sest ma polnud paljudel planeetidel käinud ja nüüd oli mul see võimalus.