Kaks elu: Maiko

Kooli lõpetamine

Ma tõsiselt ei jõudnud ära oodata, millal ma kooli Speeral lõpuks lõpetatud saan. See viimane aasta võttis mind täiesti läbi ja mitte ainult kooli pärast. Ma ei mäletanud, millal mul viimati tõeliselt vaba päev oli olnud, sest nüüd kui lõpetamine nii lähedal oli, läks kogu vaba aeg õppimisele ja treenimisele, et eksamid tehtud saada ning loodetavasti ka Andres võita.

Ma arvan, et ainuke asi, mis mind mõistuse juures hoidis, oli teadmine, et nüüdsest ei pea ma enam augustis kooli minema ning saan selles kuus vähemalt mõned vabad päevad, kuna see ei olnud realistlik, et ma terve kuu iga päev tööl pean olema.

Peale augustit algas mu uus kool Krona teises otsas. Selle otsuse olid vanemad minust sõltumatult teinud juba pool aastat enne kooli algust. Ma olingi mõelnud, miks nad talvepühadel mulle nii hea kingituse olid otsustanud teha. Ilmselgelt selleks, et ma nende koolivaliku otsusest täiesti ära ei pööraks.

Nüüdseks olin jõudnud juba järeldusele, et vanemad tahavad mind kodust võimalikult kaugel hoida. Mul oleks nii palju mugavam olnud tööl käia kodus elades ja kusagil lähedal koolis käies kui teises planeedi otsas, aga minu vanematel oli täiesti ükskõik. Nad ei lasknud mul absoluutselt otsustada, kuhu kooli ma lähen. Ma isegi lubasin, et käitun hästi ja ei ole mitte kellegagi sõber, mis võiks põhjustada mingeid uusi probleeme, aga neid ikkagi ei huvitanud. Nende jaoks paistsid vaheajad, mis ma kodus veetsin, ka liiga pikad. Kuigi nüüd pidin kõik oma vaheajad tööl veetma, seega kodust olin ikka eemal. Igatahes ma ei hakanud nendega pikalt selle üle vaidlema, vaid lihtsalt leppisin oma saatusega.

*

Kui lõpueksamid kohe peale kevadvaheaega tulid, siis selgus, et ma olin nende jaoks liiga hästi ette valmistunud, mis minu jaoks tundus enne eksameid täiesti võimatu olevat. Eriti sellepärast, et ma olin terve vaheaja tööl. Samas õnnestus mul mõned kooliasjad tööle smuugeldada ja ega Anabellil ei olnud midagi selle vastu, kui ma tema juuresolekul õppisin. Lõppkokkuvõtteks olid eksamid tõesti väga lihtsad, kuigi minu klassikaaslased ei jaganud sugugi minu arvamust.

Kahevõitlused meistrite vastu oli juba hoopis teine asi. Ma ei olnud Andrest juba terve nädala näinud. Teised meistrid andsid kõik oma õpilastele viimaseid näpunäiteid ning motiveerisid neid endast parimat andma. Minu oma otsustas endast mitte märku anda. Ka teised Andrese õpilased polnud temast midagi kuulnud/ näinud.

Kahevõitlused pidid kokku kestma kolm päeva, sest igal meistril oli kolm õpilast ja oleks ebaaus kui meister peaks nende kõigiga samal päeval võitlema, sest viimasel oleks kindel eelis. Andrest ei paistnud aga selline teadmine sugugi kõigutavat, kuna tema otsustas vaid viimasel päeval kohale tulla ja kõik võitlused järjest maha pidada. Mina pidin siis see eelisega olema, kuna ma olin viimane. Miski ütles mulle, et isegi väsinuna on Andres minust peajagu üle.

Andres oli väga palju muutunud võrreldes sellega, milline ta kooli lõpetades oli olnud. Ta oli palju rohkem lihaseid endale kasvatanud, kuid tema isiksus paistis koos temaga kasvavat ja mitte heas mõttes. Terve viimase aasta polnud ta kuidagi mingisugust sõpra meenutanud, pigem väga karmi kindrali, mida ta nüüd ka oli. Ta naeris ja mõnitas mind iga kord, kui ma mõne tema ülesandega hakkama ei saanud või tema võitmisele isegi ligilähedale ei tulnud. Treeningud olid ka ainuke aeg, kui ma teda üldse nägin. Ma ei teadnud, kas asi oli tema krooniprintsi kohustustes või milleski muus, kuid tal paistis alati kiire lahkuda olevat. Tema vabandus oli muidugi see, et ma olen liiga hale, et minu peale rohkem aega kulutada. Paistis, et kogu kuninglik olemine oli talle pähe hakanud.

Samas ma olin ka aastatega päris palju muutunud. Poisist, kes kellegagi läbi ei saanud, oli nüüd saanud kõigi lemmik. Juba teist aastat järjest valiti mind iga-aastase sõjamängu üheks kapteniks ja minu meeskond ei kaotanud kunagi. Enne kahevõitlusi arvasid kõik, et kui kellelgi üldse õnnestub oma meistrit võita, siis olen see mina. Tõenäoliselt kui minu meister oleks olnud ükskõik kes peale Andrese, siis ma ka oleks võitnud. Kahjuks nii see muidugi ei olnud.