Kaks elu: Maiko

Tarkus või puhas lollus

Peale poolt aastat koolis olin oma koduigatsusest üsnagi üle saanud, kuna mul ei olnud eriti aega, et midagi igatseda. Käisin koolis, siis tööl, siis tegin neid ekstra trenne, vabadel päevadel magasin ja magasin, kuigi neid tõeliselt vabu päevi oli mul ehk üks kuus. Ma olin üsnagi veendud, et isa ei tajunud päris hästi, kui ära mind see kõik väsitas. Speeral oli päris karm olnud, aga seal ei olnud ma kunagi nii väsinud kui nüüd. Helendamine mängis ka suurt osa sellest. Isal oli õigus, kui ta ütles, et mul ei ole seda maagilist reservi mis Anabellil. Ausalt öeldes ei saanud ma kusagile ligilähedalegi, seega kooli ja lossi vahelt helendamine nõudis minult tõsiselt palju, eriti just lossist tagasi kooli helendamine õhtuti, kui ma olin juba niigi väsinud.

Suure unepuuduse tõttu olin pidevalt halvas tujus, nähvasin teistele, kui nad üldse minuga suhelda vaevusid või lükkasin neid oma võimetega eemale. Lisaks veetsin üsnagi suure osa oma ajast tundides tukastades, kuna ma ei viitsinud kunagi midagi kaasa teha.

„Maiko, kas minu jutt ajab sind magama?" küsis elementaarse võlukunsti õpetaja minult ühel esmaspäeva hommikul. Ma olin kogu nädalavahetuse tööl olnud ja ei suutnud sugugi oma silmi tunnis lahti hoida. Talvepühadest olid möödunud mõned nädalad ja kool käis edasi täies hoos. Mitte et ma talvepühadel eriti magada oleks saanud, sest ma olin tööl. Paar vaba päeva oli isa mulle siiski andnud, nii et ma sain koos perega pühasid tähistada, kuigi ma jäin juba poole peo pealt magama.

„Jah," vastasin ausalt ja äärmiselt uimaselt. Kogu klass vaatas mulle sellise pilguga otsa nagu ma oleksin hulluks läinud. See õpetaja oli üks karmimaid, kes meil oli ja ta ei sallinud sugugi, kui keegi talle vastu rääkis.

Me õppisime parajasti tuld tegema kas siis võimed või loitsu kasutades ja kuna ma olin seda juba aastaid teinud, siis kogu see tund ajas mind tõepoolest magama. Õpetaja oli kõigile andnud tüki paberit ja väikse metallämbri. Ülesandeks oli paber põlema saada ja loota, et selle juures ennast või midagi muud põlema ei pane. Millegi pärast valmistas see kõigile päris suuri raskusi. Õpetaja rääkis, et tuli on keeruline element, mida kasutada ja selle kontrollimiseks on vaja suurt keskendumisoskust ja palju julgust. Enamikel jäi tõenäoliselt julgusest puudu peale seda, kui õpetaja ütles, et neil on oht ennast põlema panna.

„Kas sa tahaksid oma vastust täpsemalt selgitada?" nõudis õpetaja sellise näoga, nagu eeldaks, et ma kavatsen oma ütlemise eest vabandada.

„Ma mõtlesin, et siin klassis olemine tähendab, et kõik juba oskavad võimeid kasutada ja seega me saame vältida kogu seda algaja jama ja midagi huvitavat teha," selgitasin nagu nõutud.

„Oskajate klass on mõeldud neile, kes on teadlikud oma võimetest ning oskavad neid kontrollida ilma teistele kahju tekitamata. Keegi ei eelda, et kõik oskaksid kasutada kõiki võimeid ja loitse siia kooli tulles," vastas ta.

„No tore siis, aga tuli on minu võime ja ma oskan seda kasutada, seega kas ma võin lihtsalt ära minna?" küsisin uniselt ja pisut pahuralt.

„Kui sa arvad, et sa oled selles nii osav, siis tule demonstreeri teistele oma oskusi," pakkus õpetaja ning kutsus mind klassi ette, aga ma olin liiga väsinud, et end kohalt liigutada. Selle asemel panin korraga kõigi paberilehed põlema, kuid tegin seda nii osavalt, et keegi ei saanud kõrvetada ja midagi muud ei süttinud.

„Nii see käib. See on lihtsalt paber," selgitasin haigutades.

Minu üllatuseks lasi õpetaja mul lahkuda. Ju ma siis tõestasin end piisavalt. Otsustasin siiski, et olen liiga väsinud ning läksin oma tuppa ja magasin kõik ülejäänud tunnid maha.

*

Järgmisel päeval olin juba rohkem ärkvel ning isegi jõudsin oma tundidesse kohale. Viimaseks tunniks oli direktrissi poolt antud keelte tund, kus me seekord õppisime loomade keeli. Tegelikult olime sellega juba veerandi algusest saadik tegelenud. Seekord seisis üsnagi tavaline lauluräästas õpetaja laua peal ning laulis või luuletas ühte ja sama asja uuesti ja uuesti ja uuesti. Me tööks oli laul tõlkida Krona keelde.