Kaks elu: Maiko

Ebameeldiv tõde

Olenemata vestlusest Melissaga ja Anabelliga koos olemisest igatsesin endiselt Aimit, nii et otsustasin oma esimesel vabal nädalavahetusel Lexisele minna ja teda üllatada. Isegi kui ta ei tahtnud minuga enam koos olla, mõtlesin, et talle kuluks äkki mõni sõber ära. Ma ei kavatsenud talle koolist midagi rääkida, seega sellega ei oleks tohtinud mingisugust probleemi olla.

Jõudsin Lexisele lõuna paiku ja läksin seejärel tema maja juurde ning koputasin uksele. Ta isa avas ukse.

„Tere! Ma tulin Aimi juurde," ütlesin.

„Või nii... Kas teil oli kokkusaamine kokku lepitud?" Ta paistis kergelt segaduses olevat.

„Ei... Ma mõtlesin, et üllatan teda," selgitasin.

„See on tore, aga Aimi ei ole praegu siin." Võibolla oleksin pidanud oma plaani paremini läbi mõtlema.

„Kus ta siis on?"

„Ta läks oma noormehega kuskile." Nii et nad polnudki nii konservatiivsed, kui Aimi väitnud oli. Mulle hakkas tunduma, et see tüdruk oli mulle paljude asjade kohta valetanud. See oli väga silmakirjalik temast.

„Noormehega? Kui kaua nad juba koos olnud on?"

„Ma ei tea, nüüdseks vist juba aasta. Kas sa ei teadnudki?" Mul võttis hetk, et seda kõike seedida. Muidugi polnud ta siis oma vanematele saanud mind oma peikana tutvustada. Ja tüdruk oli arvanud, et ma petan teda?!

„Ei... Aimi ei rääkinud eriti palju oma elust siin... Igatahes, aitäh. Ma lihtsalt helistan Aimile ja küsin kas tal äkki on aega minuga kokku saada, kui ma siin planeedil juba olen."

Jätsin siis Aimi isaga hüvasti, kes tundus täitsa tore, aga kuidagi väga hajameelne. Peale seda ei kavatsenud ma loomulikult tüdrukule helistama hakata. Kasutasin hoopis loitsu, et tema asukohta määrata.

Nagu ta isa oli öelnud, leidsin Aimi ühest kohvikust koos mingi tüübiga. Mõtlesin tükk aega, kas minna sinna sisse ja rääkida temaga või lihtsalt tagasi Kronale minna. Lõpuks otsustasin siiski sisse minna, sest ma olin ometigi teisele planeedile kohale lennanud ja ei kavatsenud täiesti tühjade kätega lahkuda.

„Tere, Aimi!" ütlesin tema laua juurde jõudes. Tüdruk märkas mind alles sellel hetkel ning ehmatas päris korralikult.

„Mida sa siin teed?" küsis ta end kogudes. Tema peika vaatas meid mõlemaid segaduses pilguga.

„Ma arvasin, et sulle kuluks sõber ära peale kogu seda kooli vahetamist, aga ilmselgelt ma eksisin."

Aimi tõusis selle peale püsti, vabandas oma peikale ning vedas mind teise kohviku otsa.

„Mida sa siin teed?!" küsis ta sosistades uuesti, kuid palju pahasemalt kui enne.

„Ma just ütlesin sulle." Me olime Lexise kohvikus. Seal oli sama vaikne kui raamatukogus, seega isegi sosistamine pani külastajate pilke meile pöörama.

„Kuidas sa mind üldse üles leidsid?"

„Me elame Maagias, kõik on võimalik. Tuleb välja, et isegi minu petmine terve meie suhte jooksul."

„Ma ei petnud sind," vastas ta ärritunult.

„Kuidas sa siis seda kutsuksid?"

„Sa ütlesid, et kõigi tüdrukutega koos olemine on sinu jaoks lihtsalt aja veetmine, et sa ei otsigi midagi tõelist. Ma ei otsinud ka midagi tõelist. Ma olin lihtsalt halvas tujus ja tahtsin oma mõtteid eemale saada. Ma arvasin, et olen sinuga koos kõige rohkem nädala, aga sinuga koos olemine oli lõbus ja siis see lihtsalt venis..."

„Nii et sul polnud kunagi tundeid minu vastu? Miks sa mind siis üldse Lexisele kutsusid?"

„Sest Al ei saanud minuga talvepühasid veeta ja mu vanemad on igavad."

„Ja see ongi kõik?"

„Mida sa tahad, et ma ütleksin? Mulle meeldis sinuga koos aega veeta, aga ma nägin, et sa armusid minusse ära ja see hirmutas mind. Sa rääkisid mulle asju, mida ma tean, et sa kellelegi teisele ei ole rääkinud ja kogu see Demonika printsiks olemine... Ma tahtsin meie suhte lõpetada juba mitu kuud tagasi, aga ma ei teadnud, kuidas seda teha. Sa oled hirmutav... Nii et ma lihtsalt ootasin, kuni mul oli piisavalt hea põhjus." Ta ise oli nõudnud, et ma talle neid asju räägiksin. Tema jutt ei olnud kuskilt otsast loogiline, lihtsalt mõttetu vabandus tema kohutavale käitumisele.

„No see ei olnud piisavalt hea põhjus!" Ma peaaegu karjusin selle välja, unustades seal juures, et me olime kohvikus. Kõigi pilgud pöördusid korraks meie suunas ja esimest korda nägin Aimi näost, et ta tõepoolest kartis. Ma ei olnud kunagi arvanud, et ma kellelegi eriti hirmutavana mõjun, aga ju siis minu ajaloo teadmine muutis nii mõndagi.

„Anna andeks. Ma tean, et see kõik on minu süü, aga ma ei saa midagi teha, et seda sinu jaoks paremaks teha. Sa oleksid pidanud lihtsalt leppima sellega, et me ei saa enam koos olla."

Hingasin korra sügavalt. „Sul on õigus," vastasin. Ma ei saanud enam midagi teha, et olukorda muuta, kuid ma jõudsin järeldusele, et minu esialgne arvamus temast oli üsnagi õige olnud. Ma olin samuti olnud halvas tujus ja tahtsin oma mõtteid eemale juhtida, mis viis mind täiesti rumala otsuseni. Üks kord kui ma otsustasin kellegi endale piisavalt lähedale lasta ja ta lihtsalt lõi mulle noa selga. Ma ei kavatsenud seda jama enam korrata.

„Ma tahan, et sa unustaksid kõik, mis sa tead minu päritolust ja minu tööst," käskisin teda. Ilmselgelt polnud ta piisvalt usaldusväärne, et neid asju teada. Seejärel kõndisin tagasi tema peika juurde, kes kogu aja minu ja Aimi suunas segaduses pilke oli heitnud, ja ütlesin: „Ta on sind mitu kuud petnud. Ma mõtlesin, et sa tahaksid teada."

Peale seda mulle aitas sellest kõigest. Läksin tagasi lendhõljukijaama ja sõitsin esimese hõljukiga tagasi Kronale. 

-----------------------------------------------------------------------

Varsti hakkab raamat jõudma juba selle kohani, kus see hakkab esimese raamatuga osaliselt kattuma. Mul on veits paanika selle osas, sest mu uus raamat pole veel valmis, mis tähendab, et te saate jälle päris korralikult oodata.