Kaks elu: Maiko

Vanem vend

Järgmisel päeval läksin taaskord oma õele ja vennale kooli järgi. Seekord ei hakanud ma kooli ees seismisele aega veetma, vaid läksin kohe sinna kõrvatänavasse. Kõik paistsid mind juba ootavat.

„Loodetavasti oled sa valmistunud. Äkki teed mõned venitusharjutused enne," hüüdis Rafael mulle niipea, kui tänavale sisse astusin.

Ausalt öeldes kui ma ei suudaks niisama mingisugust suvalist tüüpi ilma venitusteta maha koksata, siis ma tõepoolest ei väärinud oma tööd.

Cathy ja Miko jooksid mulle vastu.

„Sa tead, et sa ei pea temaga kaklema, kui sa ei taha. Me võime lihtsalt ära minna," selgitas Cathy kergelt murelik olles.

„Ära muretse, keegi ei saa mulle haiget teha," lohutasin õde. Ma ei olnud veetnud aastaid treenides, et kellelegi kaotada.

Nii öelda võitlusringi jõudes, märkasin tuttavat nägu otse Rafaeli kõrval seismas. Ta oli pikk, korralike lihastega, mõne jaoks võis ta tõesti kergelt ähvardava mulje jätta, kuid kuna ma tundsin teda, siis minu jaoks ta kindlasti hirmus ei olnud.

„Hei, Ralf! Nii et sina oled siis see vanem vend, kellega mind ähvardati," laususin muretult.

„Te tunnete üksteist?" küsis Rafael imestunult.

„Jah, me olime suvelaagris samas toas," selgitas Ralf.

„Jep, aga praegu on meil väike probleem. Nimelt sinu vend kiusab minu venda ja õde ja mulle ei meeldi see. Eile ta ähvardas mind ja ütles, et laseb oma vanemal vennal mulle tappa anda, sest mina üritasin oma peret kaitsta."

„Päriselt? Ta ütles mulle, et mingi suvaline tüüp andis talle kõrvaltänavas tappa ja lubas täna tagasi tulla."

„Kui see oleks tõsi, siis mida pool kooli siin teeb?"

„Seda mõtlesin mina ka." Ta ilmselgelt valetas.

„Igatahes su vend on varas ja valetaja ning ta võlgneb mu õele ja vennale raha, nende peeglid ja vabanduse. Kui ma pean nende asjade saamiseks minema läbi sinu, siis seda ma ka teen."

„Oota nüüd, kui see on tõsi, siis ma ei kavatse sinuga kaklema hakata sellepärast," vastas ta kerge paanikaga. „Rafael?"

„Mis siis? Sa võtad poole selle rahast mult kogu aeg ära. Mis sa arvasid, kus ma selle sain? Ja sa ütlesid, et tuled annad talle tappa, sest meie pere mehed ei kaota kunagi."

Ma nägin suurt vaeva, et naeru tagasi hoida. Ilmselgelt õppis noorem vanema pealt kogu selle kiusamise selgeks. Ralf võis küll olla suur, kuid ta polnud eriti tõsiselt võetav kiusaja. Praegusel hetkel olin ma päris kindel, et ta üritas kõike oma venna kaela ajada, et vältida minuga kaklemist, sest ta teadis, et tema on see, kes tappa saaks. Ta võis olla küll ühe aasta Speeral laagris käinud, aga ta ei olnud terve kuu jooksul võitnud mitte ühtegi kahevõitlust.

„See oli enne, kui ma teada sain, milles asi seisnes ja ma ei kavatse oma sõbraga sinu pärast kaklema hakata. Maiko, kas teeme vaherahu? Lahendame selle nagu täiskasvanud?" Päris sõpradeks olemisest oli asi kaugel ja kui ma oleksin teadnud, milline ta väljaspool laagrit on, siis poleks ma temaga kunagi ka sõbralik olnud. Kuigi laagris oli tema pigem see, kes teiste naeru alla langes, seega ma mingil määral sain tema käitumisest aru ning ka tema venna omast, kes lihtsalt oli vist liiga noor ja rumal, et aru saada, kui halb tema käitumine oli.

Me kõndisime Ralfiga ringi keskele ning surusime kätt. Ta endiselt üritas end kuidagi suuremaks teha, et vist kergelt ähvardavana tunduda. See igatahes ei mõjunud, kuigi ta oli minust isegi natukene pikem ja suurem.

„Sinu vend parem maksku kiiremas korras mu õele ja vennale kogu see raha tagasi, mis ta aastate jooksul röövinud on, lisaks tahan ma tagasi nende peegleid ja et su vend vabandaks ning oma senise käitumise lõpetaks. Vastasel juhul ma ei vastuta selle eest, mis teie kahega juhtuda võib. Me mõlemad teame, et ma ei kaota kunagi ja erinevalt sinust julgen ma võidelda oma pere eest," ütlesin Ralfi kätt surudes nii, et ainult tema kuulis või vähemalt ma üritasin seda teha. Kui see ka juhtumisi kellegi teise kõrvu ulatus, siis oli mul täiesti ükskõik sellest.

Ma olin tegelikult laagris üks parimaid, Andres oli ainuke, kes mind maha julges teha ja keda ma kahevõitluses võita ei suutnud. Enamik laagrilisi eelistas minuga mitte jamama hakata, isegi kui Speera prints neid selleks innustas.

„Ma tegelen sellega," vastas Ralf nüüd juba palju vähem enesekindlalt.

„Eks ma siis kuulen oma õelt ja vennalt. Ja ära arva, et teisel pool planeeti koolis käimine mind siit kuidagi eemal hoiab."

Me lasime nüüd käest lahti ning Ralf läks kiirel sammul Rafaeli juurde ning vedas ta minema, kuigi vend ei paistnud tulemusega sugugi rahul olevat. Ka kooliõpilased, kes enda arust olid mingit suurt kaklust vaatama tulnud, lahkusid pettunult.

„Kas te olete valmis koju minema?" küsisin kaksikutelt.

„Ma tahaks ka nii hirmutav olla kui sina," ütles Miko.

„Jaa, ta kartis sind nii palju, et jooksis minema, selle asemel et üldse üritadagi," lisas Cathy erutatult. Ma imestasin, et nad olid sellest aru saanud.

„Nojah, Ralf võib küll suur olla, aga tal on kaks vasakut jalga. Kui teda natuke lükata, kukub ta kohe ümber. Mul on hea meel, et tal vähemalt mõistus peas on ning ta otsustas lihtsalt minema kõndida."

„Sest sa oled nii lahe! Natukene on isegi kahju, et me mingisugust võitlust ei näinud," tunnistas Cathy.

„Kuulge, Ralfil oli õigus, kaklemine ei kunagi hea lahendus. Ja mul on hea meel, et te ei ole nagu mina. Te nägite, et Rafael võttis Ralfist eeskuju, sellepärast ta teid kiusabki. Ma ei taha, et te sellised oleksite."

„Aga sa ei ole ju kunagi kedagi koolis kiusanud?"

„Ei ole tõesti, aga ma olen igasuguseid muid halbu asju teinud, seega ma eelistaksin, kui te minust mitte kunagi eeskuju ei võtaks."

„Aga kui sa tead, et need olid halvad asjad, siis miks sa neid tegid?"

„Ma ei tea. Hea oli lihtsalt kusagile kuuluda."

„Tead, peale kõike seda, mis sinuga juhtunud on ja kuidas issi sind kohtleb, on mul lihtsalt hea meel, et sinust ei saanud mingisugust psühhopaati ja et me ikkagi meeldime sulle piisavalt, et sa meid aitaksid," ütles Cathy ning kallistas mind. Pidin tunnistama, et õe kallistus tekitas minus väga hea tunde. Ma polnud kunagi ühegi oma õe ega vennaga eriti hästi läbi saanud, kui Zena välja arvata, seega neil võis küll olla hea meel, et ma neid aidata otsustasin, aga mul on tegelikult palju parem meel selle üle, et ma lõpuks ka mõnele oma õele ja vennale meeldisin.

„Te olete minu perekond. Ma aitan teid alati," vastasin õde vastu kallistades. „Aga mitte kodutööga," lisasin kiirelt juurde.

„Sinu õnneks on see üks asi, milles meil ei ole abi vaja."

-------------------------------------------------------------------------------

Siin see on! Tänane teine peatükk.