Kaks elu: Maiko

Vaheaeg

Kui ma vaheajal lõpuks koju sain, oli Melissal väga hea meel mind näha. Ta veetis terve päeva minult küsimusi küsides, et kas ma olen sõpru leidnud, kas õpetajad on toredad, kas mulle ikka antakse piisavalt süüa, kas mul oli piisavalt ilmastikule sobivaid riideid kaasas ja nii edasi. Mul oli tegelikult hea meel, et teda huvitas. Ta oli nõus üheks päevaks isegi kaksikutega mässamisest loobuma, et minule keskenduda. Kuigi nüüd tegeles ta nendega üldse vähem, sest kui mina läksin kooli, siis kaksikud läksid lasteaeda ja Melissa sai jälle korralikult tööl käima hakata. Samas isa oli ikka kogu aeg tööl. Ta tuli mulle hõljukijaama vastu, et mind koju tuua, aga see oli ka kõik. Küsis ainult kuidas veerand möödus, ma ütlesin, et hästi ja rohkem me ei rääkinud.

Ka vanaema ja vanaisa olid huvitatud minu koolis käimisest. Isa polnud neile muidugi öelnud, et kavatseb mind kooli panna, seega oli see nende jaoks sama suure üllatusena tulnud kui minu jaoks.

Nii veetsin terve nädalavahetuse koolist rääkides, kuigi reaalsuses oleksin tahtnud lihtsalt puhata, magada ja mitte midagi vahelduseks teha. Kogu mu keha endiselt valutas Speeral olemisest. Valu, mis oli põhjustatud minu vähesest eelnevast treenitusest, kõikidest kahevõitlustest ja muudest treeningülesannetest ning ka mõningatest karistustest. Kuigi kool oli siiani olnud üsnagi põnev ja „tore", oli see ka väga valus, kuid ma polnud sugugi ainuke, kes seda arvas. Vanemate klasside õpilased lohutasid, et aja jooksul läheb kergemaks, kui rohkem trenni on tehtud, suuremad lihased kasvatatud. Ma ei uskunud eriti, et kergemaks läheb, pigem lihtsalt harjub valuga ära. Seega hea meelega eelistasin end vaheajal mitte liigutada.

*

Kahjuks ei olnud üllatustes puudu ka vaheajal, kuna Melissa otsustas mind viia psühholoogi juurde, nagu Ann oli juba ammu tahtnud.

„Ta on väga tore naine ja sa võid talle rääkida kõigest, mida sa mulle või issile rääkida ei taha," selgitas Melissa. Mul oli tunne, et ta ütles seda kõike selleks, et mind kuidagi motiveerida psühholoogi juurde minema, mitte et ta tegelikult sellest nii vaimustuses oleks olnud. Mina igatahes ei olnud.

„Aga mul on vanaema ja vanaisa selleks. Ma ei taha mingi võõra inimesega rääkida."

Taaskord ei antud mulle eriti valikut. Veetsin siis pool oma vaheaega väikeses ruumis diivanil lösutades koos võõra naisega, kes raskelt üritas mind keelitada ja meelitada midagi enda kohta rääkima. Ta isegi andis mulle paberi ja pliiatsid, et ma saaksin joonistada oma pere, mis minu arust oli eriti totter. Mida ta lootis sellest pildist järeldada? Ma ei osanud isegi joonistada, vähemalt mitte nii, et sellest midagi aru ka saaks.

Ma kuulasin salaja, kuidas psühholoog rääkis Melissale, et ta pole kunagi kohanud nii kinnist ja osavõtmatut last nagu mina. Väidetavalt esinesid mul psühhopaatilised kalded, kuid lastel selliseid asju ei diagnoosita. Pealegi psühhopaat pole isegi kliiniline termin, nagu ma Melissalt hiljem teada sain. Ema ei olnud peale seda vestlust enam üldse vaimustuses tema külastamisest. Ta kutsus seda psühholoogi äärmiselt ebaprofessionaalseks, kuid kuna kedagi paremat ei olnud nii lühikese aja jooksul võtta, siis ei olnud midagi teha. Kuidagi tuli ka lastekaitse õnnelikuna hoida.

Melissa ütles mulle, et nii kaua kuni ma midagi rääkima ei hakka, pean käima selle psühholoogi juures.

„Nii et kui ma üks kord vastan tema küsimustele, siis ma ei pea enam tema juurde minema?" küsisin igaks juhuks üle.

„Jah, täpselt nii," vastas Melissa.

Ma olin nõus selle tingimusega leppima, seega järgmisel korral vastasin kõigile küsimustele. Psühholoog oli päris üllatunud, et ma ootamatult otsustasin jutukaks hakata. Mul polnud tegelikult mingit tahtmist mingile võõrale oma elu ette kanda, eriti kui ta kavatses hiljem sellest mu vanematele rääkida. Ta küll ütles, et meie vestlus on konfidentsiaalne, aga mida ta mu elus ikka muuta sai ilma minu vanemateta.