Kaks elu: Maiko

Saladus väljas

Järgmisel nädalal saime taaskord kokku. Ka seekord olin jõudnud sinna enne Aimit, kuid ainult sellepärast, et ta jäi kümme minutit hiljaks. Enne kui jõudsin talle teregi öelda, viskas ta minu ette ühe paksu musta raamatu, mis oli kindla koha pealt avatud.

„Seleta mulle seda," nõudis ta näpuga ühele nimele osutades, mis paiknes raamatulehel oleval sugupuu illustratsioonil.

Vaatasin, millele ta osutas. See oli Demonika kuninglik sugupuu ja Aimi näpp oli minu nimel.

„Kust sa selle leidsid?" küsisin, kuna mina ei olnud ühtegi raamatut Demonika kuningliku suguvõsa kohta leidnud ja ma olin päris korralikult otsinud, peale seda kui Monika mulle ära ütles. Defo oli alles viimane õlekõrs olnud.

„See ei oma tähtsust. Seleta seda," nõudis ta jätkuvalt.

„Tuleb välja, et mul on sama nimi mis ühele Demonika printsil, mis siis?"

„Sama ees- ja perekonnanimi ja sünnikuupäev," käis ta peale.

„Kust sa tead, millal ma sündinud olen?" Aimi kohmetus selle peale. Ju ta oli saanud selle teadmise kuskilt, kust ta ei oleks pidanud.

„Keegi ütles mulle," vastas ta umbmääraselt, mis tegi asja veelgi kahtlasemaks.

„Miks sa selle kohta üldse küsisid?"

„Kas sa oled see Demonika prints?"

„Ja kui olengi? Mis sa selle teadmisega pihta hakkad? Kavatsed mööda kooli ringi joosta ja seda kõigile kuulutada?" küsisin enesekindlalt, et mitte välja näidata, kui vähe ma tahtsin, et ta sellest teaks. Mul polnud õrna aimugi kust ta selle raamatu oli välja võlunud, kuidas ta minust teada oli saanud. Ma ei tahtnud, et keegi tõde teaks.

„Ei..." vastas ta kohmetunult. Ju ta siis ei olnud oma plaaniga kaugemale jõudnud. „Ma olen pigem üllatunud, et sa ise seda ei tee. Kõik kuninglikud isikud siin koolis lausa nõuavad, et neid tunnustataks ja tahavad igasugust tähelepanu. Seal hulgas ka need, kes tegelikult ei ole kuninglikud, aga on piisavalt rikkad, et seda teeselda." Ma polnud kindel, kas Aimi ei kiitnud sellist käitumist heaks või oli lihtsalt kade, et talle nii palju tähelepanu ei pööratud.

„Demonika printsiks olemine ei ole päris selline asi, mis head kuulsust toob," selgitasin.

„Nagu sul praegu oleks hea kuulsus? Vähemalt sinu päritolu seletab kogu sinu..." Ta otsis sõnu enda väljendamiseks. „Pahapoisi käitumist," lisaks ta lõpuks, kuigi ma olin päris kindel, et ta oli alguses tahtnud midagi palju halvustavamat öelda. Samas ma imestasin, et ta seda teadmist nii rahulikult võttis. Oleksin eeldanud, et see siiski teatud määral hirmutab teda. „Aga usu mind, sa ei peaks muretsema selle pärast, et keegi teada saab. Kõik need tüdrukud, kes su küljes ripuvad, jätavad ainult selle meelde, et sa oled prints."

„Aitäh. Sa tegid mu päeva kohe palju paremaks," vastasin sarkastiliselt. „Kas me võiks nüüd minu elu pealt tagasi minna selle asja juurde, miks me siin üldse oleme? Kas sa seekord said enda planeedid ka uuritud või keskendusid endiselt ainult minu omadele?"

„Muidugi sain ma enda omad ka uuritud," vastas ta pahaselt ning võttis koolikotist arvuti ja näitas mulle oma tööd.

„Tore, paneme need nüüd normaalselt kokku, esitame õpetajale ära ja oleme sellega ühel pool."

„Meil on ju veel nii palju aega. Tänasega jõuame tõenäoliselt alles mustandi valmis." See tüdruk ajas mu hulluks.

„Usu mind, me saame selle täna valmis."

„Kas sa kavatsed mingit musta maagiat meie kodutöö peal kasutada või? Sa võid oma muid kodutöid teha nagu iga tavaline deemon, aga ma ei lase sul seda ära rikkuda."