Kaks elu: Maiko

Kadumise trikk

Nagu kuningas tahtis, nii ka oli. Ma olin absoluutselt kõik oma vabad hetked tööl. Millegipärast hõlmas see üsnagi vähe minu päris töö tegemist, nagu isa oleks mind meelega tahtnud Anabellist eemale hoida või midagi. Ma isegi ei teadnud, kas see oli hea või halb asi, et ma printsessi võimalikult vähe nägin, aga õnneks ei olnud mul eriti palju aega, et selle üle mõelda.

Kuna isa pidi minu vaba aja täielikult sisustama ja sealjuures võimaldama siiski ka teistel töötajatel nende tööd teha, siis läksid minu töötunnid kas lisatreeningute peale või siis tavaliseks lossivalvuriks või väravavalvuriks olemise peale. Ma olin siiani arvanud, et ihukaitsja on suhteliselt igav olla, aga neid teisi töid tehes jõudsin järeldusele, et on ka palju üksluisemaid asju mida teha.

Väravavalvuriks olemine oli muidugi kohati tore töö, sest ma sain tavaliselt oma kodutöid sellel ajal teha. Värava juures tillukeses kastis istudes, polnud tõepoolest midagi paremat teha, sest ega midagi huvitavat seal niikuinii ei juhtunud. Kõige põnevam asi terve kuu jooksul oli see, kuidas üks tüüp üritas üle aia ronida, et kuninga juurde pääseda. Mul oli nupp, mida ma sellises olukorras võisin vajutada – see pani värava kerge voolu alla, nii et seda puudutades küll ära ei sure, aga uuesti proovida ka ei taha. See tüüp mõtles igatahes oma lossi tormamise osas ümber. Lisaks sain paar korda mõnele eksinud turistile teed juhatada ja sellega see töö üldjuhul piirdus. Mul polnud lubatud väravat lahti teha ega kinni panna mitte kellegi jaoks, kuna mind polnud ametlikult selleks koolitatud, seega minu partner tööl oli see, kes sellega tegeles.

Selline pidev igavus oli ka väga väsitav. Juba terve nädala järjest tööl olles tundsin, et ma enam ei jaksa ja mul oleks vaja puhuks. Lisaks pidin pidevalt edasi-tagasi helendama, mis samuti võttis minult väga palju energiat, mida mul ei olnud aega taastada. Hakkasin lausa kaaluma, et peaksin Anabellilt uuesti maagilist energiat endale tõmbama, aga jõudsin järeldusele, et see ei ole väärt jälle üksteise unenägudesse sattumist.

Nii ma siis töötasin peaaegu terve kuu järjest, ilma ühegi sekundi puhkuseta. Õnneks kool oli alles alanud, seega ei jäänud ma väga hullult maha ega pidanud ka väga palju tegema. Kuningas oli otsustanud mind taas ignoreerida või vähemalt jättis ta sellise mulje. Samas kuninganna vaatas mulle pidevalt mureliku pilguga otsa, kui ta mind nägema juhtus. Tõenäoliselt ei kiitnud ta oma mehe otsust sugugi heaks, kuid seekord ei paistnud ta sellele vastu vaidlevat. Võimalik, et ka tema polnud rahul, et ma tema tütre unenägudes käisin. See teadmine pani mind valitsejate juuresolekul äärmiselt ebamugavalt tundma.

*

„Kuule, kas sa klubisse tahad minna homme õhtul?" küsis Christofer minult ühel päeval koolis. „Mul on kaks tasuta piletit, kuna ma tunnen tüüpi, kes seda üritust korraldab."

„Miks sa Leanaga ei lähe?" küsisin. Nad käisid alati igal pool koos.

„Ta on haige ja tahab ruttu terveks saada, seega ta pigem magab öösel, kui klubisse ronib. Aga see tõotab väga lahe pidu olla ja kumbki meist ei taha, et need piletid lihtsalt raisku läheksid."

„Kindel, et meid üldse kusagile klubisse sisse lastakse?" küsisin kahtlustavalt. Me ei olnud ega näinud välja piisavalt vanad, et ühtegi ööklubisse sisse saada.

„Ma ütlesin ju, et ma tunnen seda tüüpi, kes seda pidu organiseerib. Sinna tuleb täiega palju erinevaid bände kohale. Need pole veel eriti kuulsad, aga varsti võivad olla," reklaamis ta. „Ole nüüd, tule minuga kaasa! See saab väga lahe olema," lisas ta minu kahtleva pilgu peale. „Pealegi näed sa välja nagu sul oleks hädasti puhkust vaja. Ma pole sind terve kuu väljaspool klasse üldse näinud." Ta ei eksinud, kui ütles, et mul on puhkus vaja, aga seda oli mul pigem une kujul vaja, kui magamata öö kujul.