Kaks elu: Maiko

Kool

Kui ma Demonikalt tagasi tulin, tabas mind üsnagi ebameeldiv üllatus. Vanemad olid otsustanud mind aasta varem kooli panna ja üldsegi mitte Kronale, vaid Speerale. Kui ma oleksin seda teadnud, poleks ma Demonikalt tagasi tulnudki. Seekord oli mul päris tore olnud, kuna Monika andis mulle eraõpetaja, kes õpetas mulle Demonika keeles lugemist ja kirjutamist. Tuli välja, et Demonikal isegi eksisteeris haritlasi, kuigi nad olid kindlasti suures vähemuses. Polnud ka imestada, kuna Demonika keel oli nii keeruline, et keegi ei vaevunud seda eriti põhjalikult õppima. Tagasi tulles oskasin ainult lihtsamaid tekste lugeda ja kirjutada väga vähe, sest ka Demonika tähestik oli täiesti omamoodi leiutis. Kes iganes selle leiutas, pidi ikka tõsiselt õel deemon olema.

Igatahes kogu see kooli minemise plaan ei tundunud mulle eriti ahvatlev. Ma nägin, et ka Melissa polnud selles päris kindel. Kahjuks keegi isa otsuse vastu ei saanud. Mul oli üks kuu, et veel vabadust nautida, enne kui pidin kuskile internaati ronima, sest Speeral hakkas kool augusti alguses - vähemalt see kool, kuhu mu vanemad mind panid.

Ma rääkisin ka Monikaga oma isa otsusest, lootuses, et ehk tal õnnestub isa ümber veenda. Minu suureks üllatuseks oli ta isa otsusega täielikult nõus ning kiitis koolivalikut. Tal ei saanud jääda märkamata minu halb tuju sellest kõigest, kuid ta oli isa otsusega rahul sellest hoolimata, isegi palus edasi öelda, kui rahul ta on. Hiljem sain ma muidugi teada, et selles koolis käimine, kus mind põhimõtteliselt sõdalaseks koolitati, aitas oluliselt tema plaanile kaasa.

Veetsin terve kuu mossitades, kuna ma ei tahtnud kooli minna ja mul polnud midagi paremat teha, sest seekord, nagu ema ütles, pandi mu sõbrad paariks aastaks kinni.

Juuli lõpus aitas Melissa mul asju pakkida, et ma midagi vajalikku maha ei unustaks. Midagi iga ilma jaoks, nagu ta ütles. Lõpuks oli mu kohver suurem kui mina ja ma isegi ei teadnud, mis kõik sinna sisse sai.

Isa võttis paar päeva töölt vabaks ja tuli minuga Speerale kaasa, et mind kooli korralikult ära saata. Ma olin päris kindel, et ta ei teinud seda sellepärast, et mind ära saata ja veenduda, kas ma ikka jõuan õigesse kohta, vaid sellepärast, et ma vale hõljukiga Demonikal ei lõpetaks. Ma ei öelnud talle, et Monika oleks mind ise Speerale saatnud, kui ma tema juurde oleksin läinud.

„Palun, palun, ma ei taha minna sinna kooli. Ma ei tee enam midagi halba. Ma isegi ei lähe kodust välja. Palun!" rääkisin isale põhimõtteliselt kogu tee Speerale, lootuses teda veel viimasel hetkel ümber mõtlema panna, kuid ta oli täiesti kõigutamatu. See pidi küll hullem olema, kui vangi minemine. Ma pidin veetma mitu aastat päikesesüsteemi teises otsas, kusagil ei tea kus ja õppima, treenima, korraldustele alluma. Õnneks olid vaheajad ka olemas, aga see oli täielik õudusunenägu sellest hoolimata.

Mind oli kooli juba vastu võetud isa esitatud avalduse alusel, seega sinna jõudes rääkis isa natukene direktoriga, seejärel tutvustati meile kooli ja mind juhatati minu tuppa, mis ei erinenud sugugi sellest turvakodu toast. See oli üpriski väike ning mahutas kolm narivoodit, kolm lauda, kolm tooli ja kolm kappi. Ma ei teadnud, kuidas seda kõike kuue vahel jagada. Teised olid seal juba enne mind ning tundusid kõik minust vanemad, mis oli ilmselge, sest ma oleksin pidanud aasta hiljem kooli minema. Voodi valimise võimalust mul igatahes polnud.

Kui olin oma kohvri suvaliselt kusagile põrandale asetanud, läksin isaga toast välja, kus ta mulle kuidagi veidralt õlale patsutas, edu soovis ja siis hüvasti jättis.

Ma läksin tuppa tagasi, kuid ei osanud midagi teha. Teised üritasid minuga sõbralikud olla, näitasid, kuhu kappi ma oma asjad võin panna, aga mul polnud eriti tuju kellegagi sõbraks saada.

Mulle ei meeldinud selles koolis ja ma tahtsin sealt võimalikult ruttu minema saada, seega ma lootsin, et kui ma midagi õigesti ei tee, siis mind lihtsalt visatakse välja ja ma saan koju minna. Kahjuks see polnud selline kool.

Õpetajad olid seal tegelikult üllatavalt arusaavad. Kuna ma olin kõige noorem ja võimalik, et tundsin koduigatsust, siis esimese nädala andsid nad mulle andeks, kui ma osadesse tundidesse lihtsalt kohale ei ilmunud või täielikult ignoreerisin seda, mida õpetaja rääkis või tahtis, et ma teeksin. Järgmisel nädalal nad mul nii kergelt enam minna ei lasknud, mistõttu pidin ma näiteks ära pesema kõik õhtusöögil kasutatud nõud ja enne magama minna ei tohtinud. Nad olid üldiselt väga loovad karistuste suhtes.

Ma küll tahtsin hullult protestida seal koolis olemise vastu ning koju tagasi minna, kuid pidin lõpuks tunnistama, et mul hakkas põnev. Kõigi uute asjade õppimine oli tegelikult huvitav ja võitlema õppimine samuti.

Meil oli äratus kella kuuest, millele järgnes hommikujooks. Kell seitse oli hommikusöök ja kell kaheksa hakkas kool, mis kestis kuni neljani. Seal vahepeal oli lõuna ka. Peale seda oli füüsiline treening. Õhtusöök oli kell seitse. Peale seda oli vaba aeg, mida me võisime kulutada milleks iganes. Ja nii esmaspäevast laupäevani. Pühapäev oli ainukene täiesti vaba päev. Kodutöid kusjuures meile ei jäetud, kui just ei olnud kontrolltööd või eksamit tulemas. Eksamid olid iga veerandi lõpus igas aines.

Kui aus olla, siis see vaba aeg oli üsnagi igav. Kooli läheduses asus väike küla, aga kuna me räägime Speerast, siis ega see eriti meelt ei lahutanud. Koolis toimus tavaliselt pühapäeviti mõni üritus, kas siis võitlusmatš, viktoriiniõhtu või midagi sellist, aga tervet päeva see ikka ei võtnud. Telekat ja interneti seal muidugi polnud. Mina veetsin aega enamasti lugedes, sest see oli parem kui kellegagi suhelda. Sellega tekitasin endale üsnagi negatiivse maine. Ma olin alati viimane keda kellegi meeskonda valiti, keegi ei tahtnud minuga grupitööd teha ega midagi. Pidin tunnistama, et ma olin selles suhteliselt ise süüdi, kuna ma alguses oli halvas tujus ja hiljem tegin teistele tagasi nende valiku. Ehk kui nad valisid mind viimasena, siis ma ka ei viitsinud pingutada, et oma kohta seal meeskonnas välja teenida, kuna nad ei tahtnud mind sinna niikuinii.

---------------------------------------------------------------------

Mõnikord tuleb kasuks kui arvutiklassis ükski arvuti tööle ei lähe ja kool lõppeb seetõttu palju varem.