Kevadeks olin juba täiesti harjunud tööl käimisega ning elu muutus päris igavaks. Töö oli tegelikult juba ennegi igav, aga vähemalt varem õppisin ma iga päev midagi uut kas siis oma töökohustuste või Anabelli kohta, kuid nüüd ei juhtunud enam midagi eriti uut ega huvitavat. Samas mul polnud midagi selle vastu, sest mu elu paistis lõpuks ometi korda minevat. Ma sain lõpuks elada nagu iga tavaline minuvanune elas... Või noh enam-vähem.
Mul oli sõpradega koos lõbus ja kuigi iga natukese aja tagant uue tüdruku leidmine oli esialgu selleks mõeldud, et ma oma mõtted töölt eemale saaksin, siis nüüdseks oli see pigem samuti lihtsalt lõbu pärast.
Leidsime Leana ja Christoferiga ka võimaluse kuidas oma uut korterit ära kasutada ilma, et keegi meie koolist kadumist märkaks. Nimelt hakkasime nädalavahetustel päevaseid pidusid korraldama. Pidu oli pidu ja enamikel polnud midagi selle vastu, et see ööni ei kestnud, sest enamik osalejaid olid meie koolist ja keegi ei tahtnud ühelegi õpetajale vahele jääda. Meie peod olid loomulikult esmaklassilised ja me saime nendega päris kiiresti koolis kuulsaks. Lisaks oli see hea võimalus, kuidas kergelt lisaraha teenida. Kahjuks polnud see kuulsus meile just eriti kasulik, sest meid ülistavad jutud jõudsid ka direktrissi kõrvu, peale mida kehtestas ta reegli, et ma tohin koolist välja helendada ainult siis, kui teda sellest eelnevalt teavitan.
See väike reegel otseselt meie kuulsust ei mõjutanud ega ka pidusid, mis muutusid siiski märksa eksklusiivsemateks, sest Leana pidi nendega üksi tegelema ja ta ei tahtnud, et mina ja Christofer paljust ilma jääks. Seetõttu korraldas ta neid üsna harva, mis muidugi pani kõiki neid palju rohkem taga ootama.
Sain endiselt ka Cathy ja Mikoga päris hästi läbi, kuigi ma peale talvevaheaega neid otseselt ei näinudki. Siiski helistasid nad mulle ja ütlesid, et said oma peeglid ja isegi enamiku rahast tagasi, mis Rafael neilt võtnud oli. Väidetavalt oli ta üsnagi hirmul olnud ning hoidis kaksikutest nüüdseks kaugele eemale. Mõlemad olid isalt ka enesekaitsetunde nõudnud ning arvasid, et on selle lühikese ajaga väga profiks saanud. Lubasin seda kevadvaheajal ise katsetada.
Kahjuks nagu arvata võis, ei jäänud selline üsnagi tavaline lõbus elu kauaks püsima. Mul oli hea meel, et see vähemalt aprillingi oli kestnud.
Ma olin järjekordselt tööl ja hakkasin kergelt igavusse surema, sest Anabell istus elutoa diivanil ja lihtsalt vaatas telekat. Käes oli esmaspäeva pärastlõuna ja ma oleks hea meelega teinud üks kõik mida, et saada Anabelli midagi põnevamat tegema. Mängisin siis lihtsalt oma sauga, kuigi ma tegelikult vihkasin seda asjandust, sest see oli tüütu ja üsnagi raske asi, mida ma olin sunnitud igale poole kaasa vedama. Ausalt see tegi asjad pigem keerulisemaks, kui kuidagi aitas mind minu tööga.
Igatahes pillasin ma selle sau kogemata suure kolinaga maha, mis Anabelli koheselt võpatama pani. Ta tõusis diivanilt püsti ja kõndis minu suunas, seejärel vaatas korra ringi ning läks siis tagasi oma eelneva tegevuse juurde. Hingasin kergendatult, kuid otsustasin edaspidi oma saust tugevamini kinni hoida.
Printsess hakkas lähenema sellele vanusele, kui tavalistel magiaanidel võimed välja arenevad. Tema vennaga polnud küll midagi juhtunud, aga Anabelliga võis asi hoopis teistmoodi minna. Temas oli nii palju maagiat, et see oli lausa kummaline, et ta seda ei tajunud või kas või kogemata ei kasutanud. Seda kõike arvestades oleks päris lahe olnud näha, milleks see printsess võimeline on.
Kahjuks läks kogu tema maagiline potentsiaal täiesti raisku selle teleka vahtimisega. Sellistel hetkedel oleksin hea meelega tema käest kinni haaranud ja ta lihtsalt maagiasse vedanud. Arvestades kui palju fantaasia- ja ulmesarju ta telekast vaatas ning luges, poleks tal kindlasti midagi olnud selle vastu, et saada osaks kogu sellest loost. Pealegi rääkis Anabell pidevalt võimete omamisest. Kui ta vaid oleks teadnud, et tal need päriselt olemas on, siis oleks ta kindlasti äärmiselt õnnelik. Ainult tõsiasi, et ma ei tahtnud ära surra, hoidis mind printsessile tõe rääkimisest.
YOU ARE READING
Kaks elu: Maiko
Science Fiction„Kas see pole mitte hea asi, et kuningas teda usaldab?" „Mitte siis kui Monika talle mõne käsu annab, millest ta ei saa keelduda. Kogu Maiko tööl olemine sõltub sellest, kas tal õnnestub printsessile muljet avaldada või mitte. Üks vale liigutus ja t...