Kummaline saatus

1. peatükk

Olen Katy Clay, 17 aastane. Pikkade tumedate juustega ja siniste silmadega. Elan koos oma ema, vanema õe Liliani ja noorema venna Josega. Meie isa oli joodik ning me pole teda enam ammu näinud. Mul polnud sõpru. Minu koolis pidasid kõik ennast minust paremaks ja norisid minu kallal, kuna olen vaesemast perest. Me elasime väikses üürikorteris. Ema oli alati kaua tööl, et meid kõiki ülal pidada. Siis aga sai üürileping läbi, korteril olid ostjad ja meie pidime lahkuma. Õnneks oli ema aga kogunud raha. Leidsime suure ning ilusa maja kaugel eemal meie praegusest elukohast. Maja oli kaugelt liiga odav, et seda käest lasta. Olin õnnelik ja arvasin, et saan alustada uut ning palju paremat elu. Nii ma arvasin...
(Esimene sissekanne Katy päevikus)

"Olemegi kohal." lausus ema. Vaatasin suu ammuli takso aknast meie uut maja. Meie päris oma maja.
"Kobi juba välja!" hüüdis Jose, kes oli samuti elevuses ja tahtis juba välja saada. Ta äratas mind minu unistustest. Rapsasin kohe lingi poole ja kargasin taksost välja. Jose ja Lilian tulid minu järel. Ema maksis taksojuhile ja too sõitis minema. Kolimisauto jõudis ka nüüd siia.

Vaatasin seda suurt kahe korrusega maja imetlusega. See oli tumehallidest tellistest, suurte avarate akendega ja hiiglasliku aiaga. See lihtsalt polnud võimalik, et see maja nii odav oli. Keegi vist tahtis sellest kangesti lahti saada, et pärishinnast rohkem kui neli korda odavamalt seda müüa. Renoveerimist see maja võibolla natuke vajab, kuid sellest pole midagi.

"Esimene saab parima toa!" hüüdis Jose ja hakkas maja poole jooksma.
"Ära arva, et minust kiirem oled!" hüüdsin vastu ja jooksin talle järele. Lilian ei jäänud samuti sinna passima.
"Oodake nüüd! Võti on alles minu käes." hüüdis ema naerdes. Lilian jooksis siis tagasi ja küsis selle enda kätte. Seejärel tuli ta uuesti meile järgi.

Maja asus suure aia keskel ning teeäärest viis selleni mõnekümne meetri pikkune looklev kividest lapitud rada. Maja esine oli muidu päris tühi. Ainult mõned roosi ja sirelipõõsad aia nurkades. Meie aiast vasakul oli naabermaja, kuid tänu suurele maalapile ei olnud see liiga lähedal. Meie majast paremal oli tänav, kuna maja asus tänavanurgal. Kõnnitee ääres kasvasid teatud vahedega madalad puud.

Uksel toimus väike rüselus, sest kõik tahtsid esimesena sisse pääseda. Josel õnnestus siiski end kõige ees läbi pressida. Siis läks Lilian ning viimasena mina.

Leidsin end suurest ümmargusest eesruumist, mis oli kaks korrust kõrge. Teisel korrusel jooksis mõõda seina kaarjas rõdu, kuhu pääses laiast trepist, mis asus sisse astudes kohe paremal, ukse kõrval. Seinad ja põrand olid heledast puidust. Eesruumil oli ka kolm laia ukseta ava. Üks viis otse ette, teine paremale ning kolmas vasakule. Kõigist võis näha pikka koidori mitme uksega. Kuna soovisin endale tuba teisel korrusel, tormasin kohe trepist üles. Sama tegid ka Jose ja Lilian.

Üleval olid samamoodi kolm koridori. Lilian jooksis kõigepealt parempoolsesse, mis oli kõige lähemal ja avas esimesed kaks ust.
"Siin on vannituba ja WC." teatas ta. Siis läks ta viimase ukse juurde ja piilus sisse. Seejärel tuli ta tagasi.
"See oli mingi kolaruum."

Seejärel tormasime keskmisse koridori. Seal oli mõlemas seinas kaks ust. Jose avas esimese parempoolse ukse ja korraks sinna piilunud, läks ta sisse. Läksin tema järel uudistama.

Vot see oli suur tuba. Seintel oli siin helesinine krohv, põrandaks ikka heledad puust lauad.
"Mina tahan seda tuba." ütles ta vaimustatult.
"Kas sa rohkem ringi vaadata ei taha?" küsisin.
Ta vaatas naeratades mulle otsa. "Oled kade?"
"Ei! Siin pole aknaidki."

Siis kuulsin õe vaimustushüüet. Mulle meenus, et oleksin pidanud kiirelt teisi tube vaatama. Läksin siis uurima, millise toa tema leidnud oli. Lilian oli kõrvaltoas. See ei olnud nii suur, kui Jose tuba, kuid kindlasti palju kenam. Lisaks kahele avarale aknale oli siin ka klaasist uks, mis viis rõdule. Lilian oli ise parajasti toa teises otsas, kus ta oli avatud garderoobi ukse vahel ja uuris väikest ruumi vaimustatult.

Pöördusin ümber ja avasin vastasukse. Minu üllatuseks ja ka rõõmuks oli seal samasugune tuba, kuid peegelpildis. Ja tapeet oli teine, tumesinine. Kuid sealgi oli garderoobi uks ja rõdu.

Vaatasin seal ringi ja läksin garderoobi ukse juurde. Selle avades avastasin, et see oli riiulitega kapiks ümber tehtud ning ühel riiulil oli veidi mingisugust vana kola. Kuid küll saab selle veel korda teha.

Siis läksin rõdu ukse juurde ja tõmbasin läbipaistva valge kardina eest. Proovisin ust avada. See käis kergelt ning pääsesingi rõdule. Vaade oli siin kena. Tagaaed oli samuti suur ja ikka üpris tühi. Aia tagaosas olid puud. Paar sireli ja roosipõõsast samuti. Vasakul nägin vana kiike ja sealt edasi paistis mingi kelder. Avara aia taga oli õhuke metsatukk ja järgmist maja nägi vaid vaevu.

"Kas keegi aitab mul asju ka tassida?" kuulsin ema alt hüüdmas. Tormasin toast välja ja trepist alla. Jällegi tegid minu õde ja vend sedasama.

Kui kõik asjad said kolimisautost tuppa veetud, hakkas pihta lahtipakkimine. Pooled asjad olid alles lahti pakkimata, kui ema meid oma tubadesse lubas, et seal veidi korda luua saaksime. Kolimismehed aitasid õnneks meil meie suuremad asjad üles õigetesse tubadesse vedada. Mõni mööbliese oli juba varem seal olemas.

Minu voodi läks vasakpoolse seina äärde, ehk akendest eemale, pea garderoobi poole. Toas oli olemas juba madal kapp, mis asus uksest tulles kohe paremal. Selle otsustasin alles jätta. Toa keskele tuli pehme sinine vaip. Lappisin kapipealse oma asju täis ning mõne isikliku asja lükkasin voodi alla. Vanast kodust sain oma tuppa ka kirjutuslaua, mis läks kohe voodi kõrvale seina äärde, peapoolsesse ossa.

Kui tuba enam-vähem korda sai, otsustasin seda garderoob-kappi veidi uurida. Avasin suure ukse ja vaatasin kola, mis seal oli. Peamiselt olid seal mingid paberid, kus olid joonistused. Need olid harilikuga ja tõeliselt ilusad. Peamiselt kujutasid need suvalisi inimesi, sõidukeid ja isegi müütilisi koletisi.

Veel oli seal väike pappkast, mille sees oli väiksemat kola. Pliiatsid, teokarbid, veel mõned joonistused, fossiilid ja erilise kijuga kivid ning igasugu muu pahn. Kasti põhjast leidsin tumeroheliste kaantega vana märkmiku. Võtsin selle kätte ja avasin õrnalt.

Märkmik oli täis väikest teksti, kuupäev iga uue teksti kohal. Sain aru, et see oli päevik. Oma leiust huvitatud, istusin voodile ja lappasin seda veidi. Avasin ühe suvalise lehekülje.

07.06.1872
Järgmine nõme päev seljataga. Isa tuli jälle koju, täiesti purjus ja mind endale nõudmas. Ema ajas mind üles, kuid tahtsin kangesti alla minna ja isale karjuda, et ta meid rahule jätaks. Pärast olid emal jälle kriimud näos ja üks silm paistes. Lohutasin teda terve ülejäänud õhtu...

Kuulsin kõrvalt toast seintele koputamist. Kuna see mulle närvidele hakkas käima, tõusin püsti ja panin päeviku voodile. Läksin kõrvaltuppa ja ootasin seal Josed näha, kuid tuba oli tühi. Läksin siis venna tuppa, kuid sealgi polnud kedagi. Kuulsin all hääli ja läksin trepile. Nägin Josed emaga rääkimas. Lilian tuli parajasti trepi poole.

Läksin siis tagasi oma tuppa. Koputamine oli nüüd igatahes lõppenud. Voodi kõrvale jõudes olin segaduses, kui päevikut seal enam ei näinud. Vaatasin ka voodi alt, kuid seda ei olnud kuskil. Lõpuks andsin alla ja hakkasin hoopis oma riideid kappi laduma. Peagi unus märkmik mul üldse.

Õhtuks oli suurem osa tegemistest ja pakkimisest tehtud. Peale õhtusööki uurisin rohkem ka teistes tubades ringi. Köök oli muideks hiiglaslik ja elutoaga teatud mõttes ühenduses. Öösel läksime alles hilja magama, uinudes oma uues kodus õnnelikena.