Kummaline saatus

16. peatükk

Mulle meenus kohe perekond Castro. Need pidid olema tapetud ema ja poeg, keda Dania tunnetas. Ja nad tapeti vannitoas? See võib meid millelegi lähemale viia. Võibolla.

"Surma?" küsis Lilian üle.
"Mul on tunne, et see oli mõrv. Seal oli palju hirmu," kostis Dania.
"Selle maja esimese perekonna ema ja poeg tapeti," pobisesin vaikselt. "Kas... Kas keegi tapetutest siin kummitabki? Mul on tunne, et see poiss..."
"Oh, ei. See ei ole võimalik."
"Miks mitte?" olin segaduses.
"Selles majas ei ole tunda ühegi vaimu kohalolu. Mida on tunda, on deemon. Üks võimas deemon. Deemonitel pole kunagi olnud maiset elu."
Kortsutasin kulmu. "Aga... Kas nüüd võib meie kogemustest rääkida?"
"Muidugi."
"Aga ta jäi meil pildile. Kas deemonid saavad siis olla inimese kujul?" pärisin.
Dania paistis sellest huvitatud. "Saite pildile? Kuidas ta näha jäi?"
"Väga selgesti. Ta oli nagu noor poiss, seisis vastu seina..."
"Kas te saate seda pilti näidata?"
"See on meil arvutis," vastas Lilian. "Raamatukogus."

Suundusime siis raamatukokku. Koos sensitiiviga ei tundunud see nii hirmus. Lilian pani arvuti tööle ja ootasime siis, kuni see ära laeb. Seejärel avas Lilian oma meili, kuhu ta pildid oli saatnud.
"Näe, siin." Lilian avas pildi.
Dania silmitses seda mõnda aega teraselt. "Sellist pilti nähes ma tavaliselt kahtleksin, et see tõsi on. Vaimud ega deemonid ei jäta end tavaliselt nii selgelt pildile."
"Nii et te ei usu meid?" küsisin kahtlevalt.
"Ma pole kindel. Kuid ma ei taha uskuda, et te valetate. Ma juba tean, et siin majas on midagi."
"Ma kinnitan, et see on tõeline," lausus Lilian.
"Sel juhul võis deemon eelistada sellist vormi. Kuid ma ütlen, teie olukord on halvem, kui paar vaimu."

Ohkasin. Muidugi oli meie olukord halb.
"Aga mida me tegema peaksime?" küsis Jose. "Kas on võimalik temast kuidagi lahti saada?"
"Sellised asjad on alati ohtlikud. Kuid ma küsiksin, mida deemon tavaliselt teile teeb? Kas ta alatihti hirmutab teid? Või on ta läinud kaugemale? Deemonid võivad põhjustada ka füüsilisi vigastusi."
Mõtlesin selle üle hetkeks järele. "Mul on tunne, et me pigem ei meeldi talle. Nagu me käiks talle närvidele või midagi."
"Jose on mõnikord seestatud," kostis Lilian vahele.
Dania pööras pilgu Josele. "Seestatud? Mida ta teinud on?"
"Ta on rääkinud läbi Jose, nagu inimene," kostsin. "Ei mingit moonutatud häält ega midagi nagu telekas. Täitsa nagu... inimene."
"Ta on teiega rääkinud?"
Noogutasin õrnalt. "Ta võttis Jose'i keha üle, kui me ühel õhtul seda olukorda kolmekesi arutasime. Taldrik meie keskel lõi iseenesest kildudeks ja küünlad kustusid. Pimeduses kuulsin teda mulle ütlemas, et neil arutamistel pole mõtet."
Dania jäi korraks mõttesse. "On ta teile viga teinud?"
"Mitte otseselt. Ühel korral aga kaotasin ma teadvuse... Ei, kahel korral. Ma nägin teda. Ta ilmus minu ette musta koguna, pani ukse lukku ja ma ei saanud lahkuda. Ta kirjutas seinale mingi sõnumi..."
"Sõnumi?" küsis Dania.
Noogutasin. "Kolm paremale, üheksa ette. Nii ta kirjutas."
"Oskate öelda, mida see tähendada võib?"
Raputasin pead. "Meil pole aimugi."

Lahkusime toast. Dania vaatas veel ringi, nagu otsiks midagi. "Te küsisite enne abi sellest lahtisaamise kohta. Ma pean ütlema, et kui ta endast tihti märku annab, on teil abi vaja küll. Kuid ma ei soovitaks teil sellega ise tegelema hakata. Deemoni välja vihastades läheb olukord hullemaks. Vaimude puhul soovitaksin teil lasta maja õnnistada, kuid taolise tugeva deemoni vastu ei pruugi see aidata."
"Kuid proovida ju võib," sõnas Lilian.
Dania raputas pead. "Kui see liiga nõrgaks jääb, vihastate jälle deemoni välja."
"Aga kas siis on midagi, mida saab teha?" küsisin nukralt.
Dania hingas sügavalt sisse. "Ma võin proovida temaga rääkida."
"Sa saad seda teha?" imestasin.
Dania noogutas. "Mõnikord, kui vaim või deemon seda lubab, kuulen nende hääli. Kui me teame täpsemalt mis on tema eesmärk, võib meil olla lihtsam olukorda mõista."

Dania tahtis seda läbi viia minu toas, kuna tundis selle ruumi ja deemoniga mingit seost. Meie ootasime avatud ukselävel, kui naine keset minu tuba seisis, sügavalt hingates ja justkui midagi tunnetades. Silmad olid tal suletud.
"Ma tunnen, et sa oled siin," sõnas Dania valjult, nagu räägiks ta omaette. Jäime vaikides ootama. Olin närviline, kuid ei tahtnud seda välja näidata.

"Miks sa siin oled?" jätkas naine.
Jälle oli vaikus. Siis aga oli kuulda klõksatust, nagu midagi väikest ja kõva oleks väljastpoolt vastu klaasi visatud. Seejärel oli jälle vaikus.
Dania avas silmad, pöörates pilgu rõdu poole. "Oled seal?"
Võpatasin kiuksatuse peale ja nägin, kuidas rõdu uks iseenesest lahti vajus. Minu lihased tõmbusid pingule, valmis põgenema. Minu sõrmede haare ukseava serva ümber tugevnes. Ka Lilian ja Jose olid paigale tardunud. Kuid olin üllatunud, nähes kui rahulik oli Dania.

"Ma tahan sinuga rääkida," lausus Dania valitsetud häälel. "Miks sa viibid selles majas?"
Äkiline tuulehoog sasis Dania juukseid. Meie kolm võpatasime, tõmbudes tagasi. Dania aga säilitas rahulikkuse.

"Oled sa nõus rääkima?" päris Dania edasi.
Siis kuulsin midagi, mis kostis kui sosin. Tuul kandis selle tuppa, keerutades häält toas ringi. Minu pea automaatselt nõksus liikuva hääle suunas, kuid ma ei näinud midagi. Samuti ei eristanud ma sosinast ühtegi sõna.

Dania aga paistis midagi aru saavat. "Miks?" küsis ta tungivalt.
Jälle sosin, seekord lühem.
"Ei, sina pead siit lahkuma. Sa ei saa siin elada," kostis Dania.
Uuesti sosin. See tundus olevat vaid üks või kaks sõna. Tooni tundsin aga ära. See oli vihane. Veelgi tõestas seda tugevnenud tuulehoog, mille tõttu Dania oli sunnutud pea ära pöörama ja tagasi astuma. Siis kuulsin Liliani kiljatamas. Aimasin halba ja hakkasin silmadega ohtu otsima. Sellega ei läinud mul kaua.

Rõdu uksest voolas sisse musta udu. Mööda põrandat voolas see Dania poole. Dania nägi seda ja astus kiirelt tagasi. Nüüd oli ta juba ebakindlam.
"Lahku siit majast. Sa ei kuulu siia."
Kostus urin, mis ei tulnud kusagilt, samas tuli see ka igalt poolt. Urin oli sügav ja värinaid tekitav. See aga ei meenutanud ühtegi looma. Udu kiirenes ja suundus Dania jalgade poole. Meie kolmekesi olime paigale tardunud, teadmata, mida teha.

Udu tõusis Dania kohale, piirates ta ümber. Ühel hetkel märkasin aga midagi kummalist, kui kogu see asi juba mitte liigagi kummaline polnud. Daniat justkui ümbritses mingisugune kuppel, millest udu läbi ei pääsenud. Sõrmed paistsid udust välja ulatuvat, proovides leida pragu või nõrka kohta. Urin süvenes. Dania paistis nüüd rohkem hirmunud.

Udu vajus Daniale lähemale. Kuplist oli läbi murtud. Udu haaras Dania üleni endasse, paisates ta pikali. Lilian kiljatas. Mina aga ei suutnud häält teha. Ma ei suutnud panna oma jalgu tööle, et põgeneda. Pärani silmadega vahtisin, mis minu toas toimus.

Daniat polnud enam näha. Vaid mustav udu, mis koha peal agressiivselt sumises. Märkasin, et Lilian ja Jose komberdades taganesid. Mina aga ei suutnud ikka veel liigutada.

Kuulsin mingeid sõnu. Hääl oli paaniline. See oli Dania hääl. Tahtsin teda aidata, ent ei suutnud. Siis käis äkiline lõrin, udu vajus eemale. Ma ei tea kuhu, kuid ühel hetkel oli see kõik läinud. Nägin maas pikali olevat Daniat, kes pigistas mingit ehet oma kaelas. Ta vaatas hingeldades lakke.

"Dania?" iitsatasin. "Dania!"
Dania ohkas ja lasi oma käel langeda. Ehe, mida ta pigistanud oli, oli rist mis tema kaelas rippus. Siis ajas Dania end aeglaselt istukile, seejärel püsti.
"Lä-lähme," hingeldas ta. "Lähme siit minema." Kiirustades tuli ta ukse poole. Taganesin, lastes ta välja ning ruttasin seejärel talle järele. Jose ja Lilian pooleldi jooksid.

Läksime õue, maja ette. Mõnga aega hingeldas Dania sügavalt.
"Mis juhtus?" küsisin viimaks sosinal.
Dania pööras pilgu minule. "Ta ütles, et ta ei lahku," kostis Dania. "Ta ütles, et hoopis teie ei kuulu siia. Et lahkuksite majast."
Jäin tummalt mõtlema. Ma tahtsin sealt majast lahkuda. Aga kuhu?
"Aga... Mida ta tegi? Miks ta sulle kohe lähedale ei saanud?" pärisin.
Dania raputas pead. "Ma ei tea, mul pole aimugi. Ma pole iialgi midagi sellist kogenud. Ta muljus mind, hoidis minu hinge kinni."
Märkasin punaseid laike Dania näol, kaelal ja kätel. Judinad jooksid minust läbi ning tundsin sügavat hirmu. Sama võib vabalt juhtuda ka meiega. Oleks ta Dania tapnud? Ma ei tahtnud sellele mõelda.