Kummaline saatus

29. peatükk

Kuni järgmise tunni alguseni istusin söökla juures pingil. Seal oli palju inimesi, seetõttu tundsin end ka kindlamini. Kogu selle vahetunni ei näinud ma enam Destinit ega oma sõpru, ja mulle meeldis see rahu rohkem. Ma ei suudaks rohkem küsimusi praegu taluda.

Järgmisesse tundi läksin võimalikult hilja. Siis ei jõudnud minu sõbrad enne tunni algust jälle rääkima hakata. Aga kui tund läbi sai, tulid nad jälle minuga koos.

"Ma rääkisin Destiniga," ütles Trey. Ma jäin kohe seisma ning pöördusin näoga nende poole.

"Sa rääkisid temaga?" küsisin ehmunult.

"Muidugi. Kui ta sulle midagi tegi, ei saa asja niisama jätta."

Neelatasin. "Olgu, mida ta sulle ütles siis?"

"Ta ütles, et vabandab."

Kergitasin kulmu. "Vabandab?"

Trey noogutas. "Ta ütles, et ta poleks pidanud sinu peale vihaseks saama, kui teda veega pritsisid." Samas vaatas ta mind küsivalt.

Ma kortsutasin kulmu. "Ma ei ole..." Või kas ta mõtles seda, kui püha vett neelasin, et teda endast eemale saada? "Ta ei mõelnud vabandust tõsiselt," vastasin siis hoopis.

"Nii et asi ongi ainult mingis veega pritsimises?" küsis Trey kahtlevalt.

Oigasin. "Ei, ta..." Mida ma siis ütlen? "Lihtsalt, ta ei ole see, kelleks te teda peate," vastasin viimaks.

"Siis ütle meile kes ta on," nõudis Trey seepeale.

Vaikisin ning põrnitsesin teda. Samas proovisin paaniliselt millegagi välja tulla. Pähe ei tulnud mulle aga midagi. Viimaks pöörasin talle selja ja läksin edasi. "Ma ei taha sellest rääkida," laususin vaikselt.

Tegin neile järgnevate tundide jooksul selgeks, et ma ei taha Destinist rohkem midagi kuulda. Viimaks jätsid nad mind rahule. Võibolla olin aga olnud nendega liiga karm. Minu kannatus katkes mitmel korral, mille tagajärjel ma kas neile selja pöörasin või isegi häält liiga kõrgele tõstsin. Tagajärjeks oli see, et nad ei rääkinud minuga enam üldse. Ja siis tunduski mulle, et käitusin nendega valesti. Ma ei tahtnud ju täiesti üksi jääda.

Viimast tundi ma jälle kartsin. See on meil Destiniga koos. kui matemaatika klassi sisenesin, oli Destini pink veel tühi.

"Vabandust, kui sind enne tüütasime," ütles Jessy tagant pingist.

"Pole midagi. Ma lihtsalt olen väsinud. Kõikidest nende viimaste aegade sündmustest ja... Tahaks lihtsalt muule mõelda."

Kõigi pilgud pöördusid minu ette. Tundsin kedagi toetumas oma lauale. Aeglastelt pöörasin end toolil õiget pidi, et vaadata samas suunas. Ja mul oli halb eelaimdus.

Destin oli toetunud vastu minu lauda, täpselt minu ette, ja naeratas sõbralikult kui mulle otsa vaatas. Tardusin kohe paigale.

"Oletan, et minu vabandused jõudsid juba sinuni?" küsis ta leebel toonil, nagu midagi poleks valesti.

Tõmbusin tooliga vastu tagumist lauda. "Hoia eemale," sundisin end ütlema.

Ta kergitas kulmu, kuid muie tema näolt ei kadunud. "Sa kardad mind nagu ma oleksin ma mingi kummitus."

Iga minu keharakk käskis mul põgeneda. Kuid ma ei saanud teha seda siin. Mitte teiste ees. Sundisin end jääma paigale, ma ei liigutanud sõrmegi. Ja ma loodan kogu südamest, et ta mulle praegu haiget ei tee.

Nüüd mõtlesin tema sõnadele. Muidugi ta mängib minuga. Aga nüüd jäin ma mõtlema, mida ta teeks, kui oma sõpradele tõe ära räägiksin. Tõenäoliselt ei mõjutaks see teda kuidagi. Ma ei tea ka tema plaane. Aga kui jutud levima hakkavad, võib puruneda minu unistus käia koolis normaalse õpilasena, võibolla isegi unistus omada sõpru... Ma pean välja tulema mingi valega, miks Destinist nii väga hoiduda tahan.