Kummaline saatus

3. peatükk

Hommikul läksime jälle kolmekesi kooli. Panin tähele, et Jose ei öelnud kordagi sõnagi, kuid see ei tähendanud ju midagi. Koolis oli minul esimene tund ajalugu. Kui klassi läksin, olid kõik juba seal. Vaatasin ringi ega näinud ühtegi täiesti vaba lauda. Märkasin siis Jessyt. Ta kutsus mind enda juurde.

"Võid minu kõrvale istuda," ütles ta.
"Tänan," vastasin ja läksin tema kõrvale.
"Mis siis uuest elukohast arvad?"
Panin asjad lauale. "Tundub... kena. Väga rahulik ja nii."

Jessy oli väga jutukas, erinevalt minust. Kuid mul oli hea meel, et keegi minuga viimaks rääkida tahtis. Loodan, et sobin siin palju paremini sisse, kui vanas koolis. Sööklas kutsus Jessy samuti mind enda lauda. Seal oli veel kolm tüdrukut ja kaks poissi. Nende nimed olid Lena, Hope, Iris, Eric ja Trey. Samuti tundus olevat hea seltskond. Kuna mul varem sõpru pole olnud, oli koolipäeva lõpus tunne, et ei tahagi koju minna.

Täna oli jällegi väga kena ilm, ning ma ei tahtnud toas passida. Tegin kiirelt kodused tööd ära ja läksin õue. Istusin maja taga olevale vanale kiigele ja tegin jalgadega vaikselt hoogu. Vaatasin ümbrust. Lisaks sellele, et siin vähe autosid sõitis, nägi peaaegu sama harva ka jalakäijaid. Siis aga märkasin üht noortekampa teisel pool asfaltit teeääres jalutamas. Ma ei teinud neist eriti välja, siis aga nägid nad mind. Kamp jäi seisma. Ma ei saanud täpselt aru, aga nad paistsid ehmunud. Korraks rääkisid nad midagi omavahel ja esimene näoilme asendus üllatusega. Järgmisel hetkel nad juba eemaldusid kiirel sammul.

Jäin neile kulmu kortsutades järele vaatama. Kuna mul sellest veidi imelik hakkas, tõusin püsti ja läksin tagasi tuppa. Võtsin natuke raha ja otsustasin linna peale jalutama minna. Leidsin ühe väiksema kaupluse, kust kavatsesin läbi hüpata. Ostsin ühe Cola ja nätsupaki. Kui poest väljusin ja ümber nurga hakkasin minema, tõmbusin kiirelt tagasi, kui nägin seda sama kampa nüüd poe kõrval. Nad rääkisid omavahel ega märganud mind.

Hakkasin mõtlema, et enda peitmine on tobe. Lähen lihtsalt mööda ega tee neist välja. Siis aga püüdsin nende jutust midagi kinni ja jäin kuulama.

"...kolisid sinna hiljuti vist," rääkis parasjagu üks poistest.
"Ei tea, kas nad midagi seal näinud on," sõnas teine.
Seejärel kuulsin tüdruku häält. "Need võivad ka ainult jutud ju olla. Kas te ise olete seal kunagi midagi näinud?"
"Paljud räägivad, et on," vastas üks.
"Võibolla tahavad nad lihtsalt tähelepanu. No kuulge, see maja on vana ja näeb täpselt selline välja. Muidugi kõik usuvad kohe." rääkis tüdruk edasi.
"Kas sa siis ise läheksid sinna sisse?" küsis üks poistest. Selle peale oli tüdruk vait.
"Kuid te olete ju kuulnud, mis eelmise perega juhtus." lausus nüüd kellegi kolmanda poisi hääl.
"Ei, see on küll ainult legend. Need inimesed peaks siiamaani elus olema." vastas talle esimene poiss.
"Ei, ma mõtlen neid külalisi. Seda kirikuõpetajat ja neid." Siis jäid kõik vait.
"Seegi võib ju ainult legend olla." sõnas tüdruk lõpuks vaikselt.
Kellegi telefon piiksus. Oli vaikus.
"Kuulge, lähme nüüd. Marcus ootab juba." Kuulsin samme eemaldumas ning siis oli jääle vaikus. Piilusin nurga taha ja seal polnud enam kedagi.

Kiirustasin tagasi kodu poole. Kas nad rääkisid meie majast? Millest siis veel? Kuid mida nad sellest täpselt rääkisid? Ma ei tahtnud kohe järeldusi tegema hakata, kuid sain aru, et midagi kummalist on teoksil.

Mind hakkas huvitama, et kui nad tõesti meie majast rääkisid, siis mida nad mõtlesid? Võibolla saab kuskilt internetist infot. Kõigepealt läksin aga WC-sse. Sealt väljudes jäin silmitsema koridori tagumist ust. Läksin aeglaselt selleni. Avasin ukse ja piilusin sisse. Kuna ainus valgusallikas oli siin praegu tolmune aken, mille ees palju kola vedeles, oli ruumis üpris pime. Panin tule põlema.

Ma polnud seda ruumi veel ise uurimas käinud, aga Lilian ütles, et see pidi mingit kola täis olema. Ja tal oli õigus. Seinte ääres ja keset ruumi vedeles igal pool suuri kaste, vanu katkiseid köögimasinaid, vanu riideid ja igasugu muud kraami. Nende seas märkasin ka roostes jalgratast, paari tolmust puhk- ja keelpilli ning isegi ratsutamisvarustust. Ei tea, miks see kõik siia on jäetud.

Käisin asjade vahel ettevaatlikult ringi ja uurisin kogu seda kraami. Seejärel märkasin midagi vastasseinas. See oli suur puust uks, mis nägi välja, nagu poleks seda kasutatud enam aastakümneid. Ukse esine oli samuti kola täis.

Proovisin asju eest lükata, kuid need vaevu liikusid. Ka teised asjad olid ees, mis takistasid kola lükkamist. Ma poleks ukse vahelt nagunii läbi mahtunud, kuid proovisin seda siiski lahti teha, et näha, mis seal on. Uks oli kahe poolega, mõlemal vana puust nupp. Võtsin neist kinni ja üritasin seda avada. Uks jäi aga suletuks. Logistasin tugevamalt, kuid ikka ei midagi.

Märkasin siis suurt võtmeauku ja sain aru, et uks oli arvatavasti lukus. Aga mind huvitas, mis selle taga võib olla. Mõtlesin tubade paigutusele. Paremale jäid Liliani ja Jose toad. Nurga peal oli vannituba. Siis tuli WC ja seesama kolaruum. Ainus sissepääs tollele ruumile pidi olema see uks siin. Arvestades ka tubade suurust, pidi see siin olema päris suur. Kuid kuidas seda ust avada?

Ajusid ragistades läksin trepist alla ja õue. Jalutasin maja taha. Nägin selgesti Liliani toa aknaid. Nendele järgnes veel kaks pimedat akent, mis kuulusidki tollele müstilisele ruumile. Akendel olid ees vanad valged kardinad, ning oli näha, et aknad olid räpased ja ammu pesemata.

Läksin tagasi tuppa ja mõtlesin, et äkki on võti kusagil seal samas kola toas. Kuid peale pikka tuuseldamist ei leidnud ma midagi. Väljusin ruumist ja nägin trepil ema. Jooksin talle järgi.

"Ema, kas maja ostes rohkem mingeid võtmeid ei antud?"
Ema kergitas kulmu. "Ei, miks sa küsid?"
Mainisin talle ust, mida ma lahti ei saanud ja mille taga peaks üpris suur ruum olema. Ema mõtles selle üle.
"Ma lähen uurin kohe. Teen kõigepealt söögi valmis."

Olin nõus ja läksin oma tuppa. Tahtsin enne internetist vaadata, kas leian meie maja kohta midagi, kuid ma lihtsalt ei viitsinud enam. Võibolla hiljem. Läksin hoopis garderoobi juurde, et võtta sealt raamat, mille lugemine mul ammu pooleli oli jäänud. Olin selle kõige ülemisele riiulile pannud. Käe selleni sirutades ma aga lükkasin selle kogemata hoopis kaugemale. Pidin tooli võtma, et selle kätte saaksin. Seisin sellele ja hakkasin raamatut võtma, kui riiuli taganurgas midagi nägin. Üht vana roheliste kaantega märkmikku.

Aeglaselt sirutasin selle poole ja võtsin märkmiku kätte. Jah, see oli see sama päevik. Aga kuidas see sinna sai? Astusin toolilt maha ja istusin voodile. Võibolla käis keegi minu toas, leidis selle ja pani sinna? Tundus ebausutav. Kuid arvestades, mida siin kogenud olen, lipsas minu peast läbi, et võibolla keegi või miski ei taha, et seda loen. Õrnad judinad jooksid minust läbi ja üritasin sellele mitte mõelda.

Avasin päeviku eestpoolt ja lappasin edasi. Esimestel lehtedel olid jällegi kritseldused. Esimene sissekanne oli alles viiendal lehel. Jäin seda lugema.

04.02.1872
Ma lihtsalt ei suuda enam. Mõtlesin, et võibolla oma mõtete kirjapanek aitab. Täna oli siis minu 17-nes sünnipäev. Kui väga ema ka proovis, saab ta koju tulla alles hilja. Laman juba päev läbi siin samas, oma voodil. Miks ei või ma isegi omaenda sünnipäeval rõõmsam olla? Keegi loopis vahepeal jälle midagi minu rõdule, aga ma ei vaevunud vaatama minna. Olen siis edasi siin üksinduses. Palju õnne minule!

Jäin teksti mõtlikult silmitsema. Mul hakkas kahju sellest, kes iganes selle kirjutas. Olla üksinda omaenda sünnipäeval. Vaatasin siis kuupäeva. See oli vaid üks päev enne minu sünnipäeva.

"Katy, söök sai valmis!" hüüdis ema. Hakkasin päevikut oma lauale panema, kuid mõtlesin siis ümber. Astusin uuesti toolile ja lükkasin päeviku tagasi täpselt sinna, kust selle leidsin. Tooli viisin ära ja garderoobi ukse panin kinni. Loodan, et see enam ära ei kao. Läksin alla kööki.

Köögis nägin Jose'i. Ta pole täna eriti jutukas olnud. Läksin tema juurde.
"Jose?"
Ta pöördus minu poole ja vaatas mind algul tühja pilguga. Äkitselt lõi tema silmis mingi säde ja ta naeratas mulle laialt ja kavalalt. Tardusin paigale. See ei olnud Jose. Miski oli tema pilgus valesti.

Sama äkitselt naeratus ka kadus ja tema pilk läks hetkeks fookusest välja. Seejärel hakkasid tema silmad ringi vilama, kuni peatusid uuesti minul.
"Katy? On midagi valesti?" küsis ta segaduses.