Kummaline saatus

10. peatükk

Tõmbusin näost täiesti kaameks ja pöörasin kärmelt vihiku lehte. Ma ei tahtnud seda näha. Järgmisel hetkel rebisin lehe kiirelt vihikust välja, et seda ära kortsutada. Aga Iris märkas minu tegevust.

"Mis on?" küsis ta, minu käitumisest segaduses.

"Ei midagi," sosistasin. Valenoot minu hääles oli hästi kuulda. Tahtsin kortsus lehe ära visata, kuid ootamatult võttis Iris sellest kinni ja vaatas seda. Algul ei saanud ta millestki aru, kuid siis paistis ta midagi taipavat. Tema silmad läksid üllatusest pärani ja paber libises tema sõrmede vahelt. Võtsin selle ruttu tagasi, enne kui keegi veel näeb, ja kortsutasin ära, selle siis rutakalt kotti toppides.

Jessy ja Trey ei saanud kumbki aru, mis toimunud oli. Iris tahtis neile rääkida, aga õpetaja jäi kurja pilguga meie poole vaatama. Seetõttu pidid nad tunni lõpuni ootama.

Ma ei suutnud tunnile keskenduda. Oleksin tahtnud siit minema joosta. Ärevus pani minu südame puperdama. Mis aga sõnumisse endasse puutub, siis olen täielikult nõus sellest uksest igaveseks eemale hoidma.

Oleksin sellest hea meelega vaikinud, kuid kui tund läbi sai, oli Iris kui plahvatav pomm. Jessyl ja Treyl jäi tema juttu kuuldes suu ammuli.

"Näita seda lehte," tahtis Trey.

Ma poleks tahtnud seda uuesti vaadata ega isegi katsuda, kuid võtsin selle uuesti kotist välja ja ulatasin neile. Kui nad seda kolmekesi vaatasid, oli nende nägudelt näha nii õudust, ärevust kui ka kaastunnet.

"Ja sa oled kindel, et sinu vend või keegi teine pole seda teinud?" päris Trey edasi.

Raputasin pead. "Jose teab sellest probleemist samuti. Ta ei teeks sellist lamedat nalja."

"Aga mis uks? Mis hoiatus?" küsis Iris.

Ma tõesti ei tahtnud sellest nii palju rääkida, aga ega mulle suurt valikust vist jäänud.

Jutustasin neile siis kummalisest toast ja selle uksest, ning mida Kevin sellest rääkinud oli. Siis rääkisin lühidalt sellest, mis Liliani ja minuga seal oli juhtunud. Mainisin võimalikult vähe detaile, et neil vähem küsimusi oleks.

"Täitsa jube kohe," pomises Trey.

"Mida te teha kavatsete?" päris Jessy.

"Me mõtleme veel. Me... lihtsalt ei tea. Mida me tegema peaksime?"

"Noh, tehke rutem seal taga! Tahaks klassiust lukku panna." hüüdis õpetaja.

Leht anti mulle tagasi ning toppisin selle uuesti kotti, ikka veel sellele pilku heitmata. Üritasin võimalikult vähe venitada, et vältida rohkem küsimusi. Kuid ma ei tahtnud ju koju ka liiga vara jõuda.

Alla garderoobi jõudes olid meiega ainult Jessy, Trey ja Eric. Teistel olid veel tunnid. Ericule oli juba olukord ära seletatud. Oletan, et ka Lenale ja Hope'le, kuna Iris ei suuda end tagasi ju hoida. Suurem osa küsimusi oligi tänaseks vist küsitud, sest nüüd me kõik vaikisime.

Enne, kui oma asjadeni jõudsime, nägin jälle seda tuttavat kuju - ehk Destinit. Ta vist ootas kedagi, toetudes vastu seina.

"Noh, näost nii valge?" küsis ta, peaaegu ükskõikse tooniga.

Ma ei tenud temast välja. Kuid siis hakkas Trey rääkima.

"Kui sa sellistest asjadest rohkem tead, äkki saad Katyt aidata?"

Soovisin, et ta poleks seda küsinud. Pole vaja kedagi teist sellesse mässida.

"Miks sa arvad, et ma rohkem tean?"

"Paistis vähemalt nii," sõnas Jessy veidi pettunult.

Destin pööritas silmi. "Jätke maja maha. Kõige kindlam viis,"