Kummaline saatus

9. peatükk

Liliani oli palju raskem veenda tagasi üles minema. Kui ta lõpuks ka trepist üles sai, läks ta ringiga mööda eesruumi vasakpoolset külge, hoides parempoolsest koridorit nii kaugele, kui võimalik, samal ajal hirmutavat kohta tähelepanelikult jälgides. Oletan, et ta hakkab nüüdsest alumisel korrusel vannitoas ja WC-s käima.

Veel oli tal raske leppida faktiga, et tema tuba just selle kummalise ruumi kõrval on. Kuigi uks oli kaugel, teises koridoris üldse, oli ruum vaid ühe seina kaugusel. Või siis kahe seina, kuna garderoob oli vahel.

Ta tahtis sellest ka emale rääkida, kuid ütlesin, et ma juba proovisin. Võibolla see mõjuks, kui kõik kolmekesi sellest räägiksime. Siis peab ta ju ometi aru saama, et midagi valesti on. Kuid siis sai Lilian aru, et isegi kui ema usub, ei saa ta midagi teha. Tänavale me ju ei koli. Parem on teda mitte muretsema panna. Ma isegi kadestasin ema, et tema sai tavalist elu elada. Ehk jätab vaim - või deemon - tema üldse rahule.

Josele ei jäänud Liliani hirm muidugi märkamata. Niisiis pidime paar asja talle ära seletama. Ta pole siiski ka nii noor ju. Õnneks ei olnudki ta nii hirmul, kui olin kartnud.

Õhtul, kui kõik magama pidid minema, ei läinud me kõik oma tubadesse. Igaks juhuks ootasime, kuni ema magama jääb ning läksime alles siis üles. Kogunesime Jose tuppa - minu omas oli juba paranormaalset toimunud, mistõttu jäi see välja ja Josel tuli pähe mõte, et miski võib end akna taga ilmutada, nagu ta ühes filmis oli näinud. Siis jäi välja ka Liliani tuba. Otsustasime siis Josele mitte vastu hakata ning läksime tema tuppa, kus aknad puudusid. Ma ei saanud aru, miks talle selline tuba meeldis.

Istusime kolmekesi ringi põrandale, mõned küünlad meie vahel ainsateks valgusallikateks. Olime alguses mõnda aega vait, kuulatades ja tähelepanelikult ringi vaadates. Otsustasime, et küünlad meile võibolla näitavad, kui õhus liikumist on. See oli vaid igaks juhuks. Me pole isegi kindlad, et need meid aitavad. Uksele asusime võimalikult lähedal. Ent kõik oli täiesti vaikne. Tundsin õhus vaid pinevust.

"Niisiis," sosistas Lilian. "Mida me ette võtame?"

"Võibolla oleksime seda pidanud tegema kusagil mujal. Näiteks homme kuskil kodust eemal, kus saame kolmekesi olla." Kartsin, et see miski võib meid siin jälgida.

"Oodake korra," ütles Jose ja tõusis vaikselt püsti. Ta võttis midagi oma püksitaskust ja läks ukse juurde. Ta raputas sinna midagi valget, tehes sellega piiri. Ta tuli tagasi ning tegi sellega ringi ka meie ümber. Seejärel istus ta tagasi oma kohale.

Kortsutasin kulmu. "Mis see oli?

Ta näitas väikest kilekotti, mis nüüd tühi oli, väikesed valge puru tükid veel selle kortsude vahel. "Sool," sosistas ta. "Olen kuskilt kuulnud, et see pidi deemonite vastu aitama. Väga kindel ma pole, aga igaks juhuks."

Noogutasin. "Vähemalt lootust annab," pobisesin vastuseks.

Lilian sirutas selga ning jätkas sosistamist. "Nüüd aga peame mõtlema võimalusi, mida edasi teha saaksime. Midagi peab ju saama teha."

"Ma uurisin selle maja mineviku ja eelmiste perede kohta veidi," ütlesin. "Näib, et sellel deemonil on õnnestunud viimaseid peresid ikka tugevalt mõjutada. Peame midagi tegema, enne kui see juhtub meiega."

"Võibolla kutsume siia sensitiivi," pakkus Jose.

"See peab siis juhtuma millalgi, kui ema kodus pole," vastasin.

Lilian mõtles selle üle. "Kust me sensitiivi leiame? Ja kas nad raha ei küsi?"

"Mitte minu teada," vastasin. "Aga ma pole päris kindel."

"No kui ka küsib, küll me midagi kokku kraabime. Aga ikkagi, kust me ühe leiame? Peame ju lootma, et ta üldse kohale tuleb."

Mõtlesime veidi aega vaikides.