Kummaline saatus

20. peatükk

Seekord oli ema kodus enne meid. Ja kui me majja sisenesime ning jalanõusid ära võtsime, tuli ta meile koridoris vastu.
"Ah, Katy ja Jose. Keegi teist võiks varsti poest läbi käia, meil on paar asja köögist otsas."
Noogutasin. "Muidugi."
"Olgu, ma teen kohe nimekirja. Ja ma ise ei saa..."
Panemata ema edasist juttu tähele, jäin hoopiski pingule tõmbunult jälgima tema teljatagust. Või siis pigem tema klambriga peataha kinnitatud juukseid, mille saba iseenesest küljelt küljele kiikus, nagu keegi mängiks sellega.
"Mida?" küsis ema, vaadates kulmu kortsutades enda selja taha, otsides seda mida meie Jose'ga vaatasime.
"Ee... See oli vist mingi suur putukas. Ma ei tea, kuhu see nüüd sai," ütlesin kiirelt, pöörates pilgu tema juustest kõrvale. Nüüd olid need paigal.
"Ahh, ma loodan et see ise kuskilt läbi siis õue ronib," kostis ta ümber pöördudes, et köögi poole tagasi minna.

"Mis oleks, kui käiksime koos poes ära?" küsis Jose mulle otsa vaadates.
"Minugipoolest,"vastasin ning suundusin trepi poole, et oma kotti üles viia. Jose tuli minu järel.

Oma toa juurde jõudes olin veidi tänulik, et uks juba hommikust saati lahti oli. Ei mingit ise-avanemist. Lasin kotil oma kirjutuslaua kõrvale vajuda ning tagasi pöördudes jäin võpatades seisma. Uks oli kinni, kuigi mina seda teinud ei olnud. Isegi kuulnud mitte. Siis jäi mulle silma aga hoopis midagi muud. Vana roheliste kaantega märkmik, suletult seismas minu madalal kapil.

Tegin paar aeglast sammu ukse poole, minnes kapist võimalikult laia kaarega mööda. Kui aga olin mõne sammu teinud, avanes märkmik iseenesest ning selle lehed hakkasid kiirelt edasi lappama, nagu puhuks seda tuul, mida mina ei tunne ega kuule. Ehmudes suutsin napilt kiljatust tagasi hoida ning paari kiire sammuga olin juba ukse juures. Kardsin vägagi, et olen jälle kinni. Kuid minu üllatuseks avanes uks jällegi ise. Muidugi oli see samuti hirmutav ning esialgu jäin tardunult seisma. Siis aga jooksin toast välja.

"Katy? Mida..." jõudis Jose küsida, väljudes parasjagu enda toast, enne kui kõik tuled nii koridoris kui ka meie tubades vilkuma lõid. Jäime mõlemad tardunult paigale, vaadates seda tulede show'd hirmunult. Siis aga panime mõlemad hääletu kokkuleppe peale sealt plehku, joostes trepi poole.

Jose oli minu taga. Jõudsin juba trepini ning hakkasin alla minema, kui miski minu käest haaras. Võpatuse ning hääletu kiljatuse saatel kargasin ümber. Kuid minu kinnihoidjaks oli Jose. Vaatasin talle kahtlevalt otsa. Selle peale ilmus tema näole kummaline muie.

"Jose?" iitsatasin.
Ta naeris. "Nope."
Minu süda vajus ehmatusest saapasäärde ning tundsin end üle keha nõrgana. Tahtsin end tema haardest vabastada. "Lase minust lahti!" karjusin, suutmata uskuda, kui tugev ta oli.
Ta kergitas vaid kulmu minu kasutute katsete peale põgeneda, nägu ikka muigel. Ma ei raatsinud teda ka lüüa, arvestades, et ta kasutas Jose keha. Ma ei saanud ka pihta, kas ema minu karjumist ei kuulnud.

"Kuidas oleks nüüd väikese jutuajamisega?" küsis ta ümber pöördudes, hakates mind enda järel tagasi minu toa poole vedama.
Rapsides ja karjudes hakkasin vastu, pisarad juba silmis kipitamas.

Ta jäi seisma ja vaatas silmi pööritades minu poole. "Sa oled nii tüütu, tead seda?" Selle peale jäin liikumatult paigale, hääl kurku kinni jäänud. Mind hirmutas viis, kuidas ta rääkis. Nii tavaliselt, nagu ta olekski inimene.

Järgmisel hetkel tundsin end väga imelikult. Kogu minu keha lõtvus ning ma vajusin kokku, täpselt tema käte vahele. Ta hingas valjult välja ning nägin teda jällegi tüdinenult silmi pööritamas. Siis aga lükkas mingisugune tundmatu jõud mind uuesti püsti. Läbi õhu tõukas miski mind tugevalt selg-ees vastu seina, mis oleks kindlasti palju valusam olnud, kui ma poleks nii hirmul olnud. Jose silmad, kuid millegi muu meel, silmitsesid mind hindavalt. Seejärel astus ta lähemale, kuni meid eraldas vaid kolmandik meetrist. Samal ajal sain mina end vaid vaevu liigutada, olles surutud vastu seina. Suutsin tõsta vaid pead, et talle otsa vaadata.

"Niisiis," alustas ta. "Esiteks, sa ei meeldi mulle. Teiseks, sina käid mulle samapalju närvidele kui mina sinule. Edasist ma loendama ei hakka, ma usun, et kõik on juba piisavalt selge." Ta kummardus mulle lähemale, pannes mind üritama end kössi tõmmata. "Te ei kuulu siia. Te vaid ise toote endale siin probleeme kaela," ütles ta aeglaselt, tõsisel ning ähvardaval toonil.
"Me ei saa..." sosistasin hääletult läbi nuuksete, mida üritasin tagasi hoida.
"Minu poolest kolige kasvõi kõrvalmaja keldrisse. Siin aga pole teie koht."

Põrnitsesin teda vihaselt. Minu hingamine kiirenes, kui üritasin julgust kokku võtta.
"Jäta Jose rahule," urisesin läbi hammaste.
Mõneks hetkeks silmitses ta mind nagu mingit lootusetut probleemi. "Sinu enda matused," kostis ta seejärel ja astus tagasi, kui ma põlvili kukkusin. Valust välja tegemata üritasin end seina najale ajada. Seda tehes nägin, kuidas Jose keha äkitselt lõdvaks jäi, tema silmad fookusest välja läksid ning pooleldi kinni vajusid. Samal hetkel tuli kusagilt, võibolla Jose'st endast, välja süsimust aur, mis vaikselt mööda põranda ning lae nurki minema hajus. Jose kukkus teadvusetult külili.

Läks hetk, enne kui suuremast šokist toibusin ning Jose juurde roomasin. Ta hingas vaevaliselt. Proovisin teda äratada ning kui see mul esialgu õnnestuda ei tahtnud, hakkasid uued pisarad voolama. Siis aga tegi ta äkilise tugeva hingetõmbe ning tema silmad lõid lahti. Segaduses uuris ta ümbrust ning minu nägu, kui ta end kätega toetades istukile ajas.

"Ahh, mu pea valutab," kostis ta ühe käega peast kinni võttes. "Aga... Mis juhtus? Katy? Miks sa nutad...?"
Raputasin vaid sõnatult pead ning kallistasin teda tugevalt.

Kui me mõlemad jälle võimelised püsti tõusma olime ja mina oma pisarad ning hingamise rütmi kontrolli alla saanud olin, suundusime kohe alla korrusele tagasi. Kuna Jose oma teadmatuses rahulikum oli, oli tema see, kes kööki läks, et emalt nimekirja meie poeskäigu jaoks tuua. Ootasin kannatamatult, soovides sellest majast võimalikult kaugele saada.

Kui Jose oli tagasi ning me välja läksime, küsisin temalt ema kohta. Jose aga ütles, et ema oli täiesti rahulik olnud. Nagu ta poleks tõesti ei karjumist ega midagi muud kuulnud.

Kuna Jose siiani teadmatuses oli, seletasin talle, mis vahepeal juhtunud. oli. Meenutasin ka ise deemoni käitumist, mis mulle judinad seljale tõi. Eriti tema viimane lause. Sinu enda matused. Kas sel oli mingisugune tagamõte?

Jose kuulas õudusega, kuid suutis käitumiselt siiski rahulikuks jääda.
"Ma ei saa aru, kuidas see seda teeb," ütles ta. "Lihtsalt võtab minu keha üle. Nii kergelt. Ilma, et ma sellest ise arugi saan."
Noogutasin vaikselt. "Ja miks just sind?"
"Võibolla olen ma kuidagi vaimselt nõrgem?" arvas Jose.
"Ma tõeliselt vihkan teda," sosistasin.

Jalutasime üpris aeglaselt, et oma käiku pikendada. Ka poelettide vahel me venitasime. Ning poest väljudes tegime pikema ringi läbi pargi. Viimaks pidime siiski koju tagasi pöörduma. Kuid otsustasime Josega teepeal, et me ei jää koju. Ilm oli kena ning võisime vägagi hästi ka linna peal olla. Viisime ostetud kraami kööki ning ütlesime ukse vahelt emale, kes midagi oma toas toimetas, et uuesti minema lähme.

Kui tagasi eesruumi jõudsime, pidin peaaegu kiljatama kui miski minu pead tabas. See miski tuli teiselt korruselt. Vaatasin eset põrandal, mis oli kokku kortsutatud paber. Jose kummardus selle kohale ning võttis kätte, tõmmates selle lahti. Ta vaatas seda kummalise pilguga ning näitas seejärel ka mulle. Paberil oli tumeda paksu värviga tehtud ring, mille sees oli lihtne nägu. Kaks täppi, mis kujutasid silmi, ning suu, mille nurgad olid kõverdunud allapoole. Peaks ka mainima, et silmade kohal olid kriipsud, mis andsid sellele lihtsale joonustusele üpris vihase ilme.

Vahtisin seda tummalt. Seejärel aga astusin Jose'st mööda ja ukse poole, tema tuli minu järel. Ning kui ukseni jõudsin, ei imestanud ma enam niiväga, kui see iseenesest lahti lõi. Kuigi see mulle värinad kaela tõi. Kiirustasime mõlemad välja ning suundisime vaikides ning pilgud maas majast võimalikult kiiresti eemale.

Jalutasime vaikselt mööda jõe kallast, nautides värsket õhku, meeldivat jahedat tuult ning linnulaulu. Mulle meenus üks osa sellest vanast päevikust, mis mainis mingisugust tihnikut jõekaldal. Suunasin pilgu mööda jõge edasi kohale, kus see metsa vahele jäi. Ühel pool tihedam, teisel hõredam. Mõtisklesin, kas leiaksin selle üles. Praegu aga polnud mul tahtmist teha midagi, mis selle deemoniga seostus. Võibolla ühel teisel korral. Kuid mitte praegu.

Varsti suundusime sealt edasi pargi poole. Rääkisime niisama maast ja ilmast ning aeg lendas üpris kiiresti. Nii et kui viimaks hämarduma hakkas, pidime vastu tahtmist koju tagasi pöörduma. Jalutasime mööda vaikset teerada ning arutasime Jose'ga kooliasju, kui üks heli mind äkitselt peatuma pani. Minu süda jättis löögi vahele ning ma tardusin paigale.
"Katy? Mis juhtus?" küsis Jose mulle kulmu kortsutades otsa vaadates.
"Kuulsid seda?" küsisin sosinal.
Ta noogutas ning pööras pead, vaadates suunas, kust kuulsin ka heli tulevat. "See oli surnuaia värav. See teebki sellist kummalist heli. Olen seda varem ka kuulnud siit möödudes."
Vaatasin nüüd samuti suunas, kus vana must surnuaia värav kinnisena seisis. Keegi oli sealt just läbi läinud, mis oli heli esile kutsunud. Selle taga nägin vanu hauakive ning riste. Kuid asi polnud selle heli kummalisuses, mis mind tarduma pani.
"Ma olen seda varem kuulnud," ütlesin. "Aga mitte siin." Jose vaatas mulle segaduses otsa. Ma neelatasin kuuldavalt. "See oli sel korral, kui ma sinna tuppa luku taha jäin. Kui deemon end mulle näitas ning seinale selle sõnumi jättis."