Kummaline saatus

7. peatükk

Vastu tahtmist läksin õhtul oma tuppa tagasi. Üritasin magama minekut venitada nii hilja peale, kui võimalik. Samuti proovisin oma hirmu päeva jooksul mitte kellelegi välja näidata, kartes, et ema võib vihaseks saada, isegi kui ta seda välja ei näita. Ma ei tahtnud teda pahandada.

Avasin oma toa ukse aeglaselt ja väriseva käega. Piilusin sisse. Kõik oli vaikne. Tegin paar sammu, ning tundsin judinaid oma seljal. Paanika igas mu keharakus käskis jooksu panna ja põgeneda. Neelatasin ning astusin edasi, kuulatades iga väiksematki heli. Võibolla oleksin pidanud kuhugi alla korrusele endale aseme tegema ning mingi põhjuse välja mõtlema. Kuid ei. Miski minus ütles, et ma ei tohi alla jääda. See on meie maja nüüd.

Seisin keset tuba liikumatult päris mitu minutit. Kuid ma ei näinud ega kuulnud midagi. Viimaks läksin vaikselt tagasi ukse juurde, mille olin meelega lahti jätnud, ning sulgesin selle. Proovisin hirmu peast tõrjuda ning sättisin end magamaminekuks valmis. Voodisse jõudes uinusin ma üllatavalt kiiresti.

Hommikul tegin kiiresti, et toast lahkuda, kuigi siiani polnud midagi juhtunud. Teel kooli olime üpris vaiksed. Ma ei tea, mida Lilian sellest arvas, kuid tema ei öelnud samuti sõnagi.

Koolipäev läks ladusalt ning suutsin maha rahuneda. Vaid esimese tunni ajal Jessy küsis, kas midagi on valesti. Proovisin vaid võimalikult veenvalt vastata, et kõik on hästi ning see paistis aitavat. Kool aitas minu mõtted kergelt mujale viia.

Kui tunnid läbi said, põrkasime koridoris kokku Ericuga. Tema ei saanud veel koju minna. Mingi järeltöö pärast. Nad jäid Jessyga lobisema ühest üritusest, mis varsti koolis toimuma pidi. Otsustasin Jessy ära oodata, ning istusin koridori seina ääres olevale pingile. Koridor oli muidu tühi, välja arvatud üks minust umbes meeter maad eemal pingil istuv kogu, kes oma põlvedele asetatud vihikut uuris. Vaid juhtumisi liikus minu pilk ühel hetkel üle tema ja alles siis märkasin, et see oli Destin. Pöörasin pilgu ära, ning ootasin, millal Jessy ja Eric lõpetavad.

"32 jah?" küsis Destin äkitselt vaiksel häälel. Ma ei tea isegi, kas Jessy ja Eric teda kuulsid. Ma ei saanud ka algul aru, mida ta mõtleb, ning minu ilmest võis välja lugeda segadust, kui tema poole vaatasin. Tema pilk oli aga alles vihikule kinnitunud.
"Kas seal siis kummitab, nagu räägitakse?"
Nüüd oli minu pilgus puhas jahmatus. 32 oli minu maja number. Aga kuidas tema teadis, kus mina elan? Mul ei tulnud keelele ühtegi vastust, jäin vaid üllatunult teda silmitsema.

Nüüd tõstis ta veidi oma pead, kuid ei vaadanud ikka veel minu poole. Ma pole kindel, kuid mulle tundus, et ta naeratas korraks. "Ma kuulsin, et te kolisite sinna."
"Kuidas..." olin ikka veel segaduses. "Kuidas sa teadsid?" Ja kas pole tema mitte samuti linnas uus? Kooli ta ju alles tuli.

"Omad allikad," vastas ta vaid.
Oli väike paus, kuni ma teda kahtlevalt silmitsesin. Viimaks vaatas ta minu poole, näol õrn naeratus.
"Mõned räägivad sellest kohast ikka jubedaid lugusid."
Noogutasin, kuid ei öelnud midagi. Kui ta sai aru, et ma muud ei vasta, pööras ta pea uuesti ära.
"Ausalt öeldes, sa ei paista omadega päris korras olevat." Ta ütles seda nagu muuseas, lastes oma pilgul langeda uuesti vihikusse.
Kortsutasin kulmu. Enda arvates oli mul täna väga hästi läinud. Võibolla on ta lihtsalt väga tähelepanelik. Või on kõik siis piisavalt viisakad, et midagi mitte välja öelda.
"Minuga on... korras." Mul läks hääl hetkeks ära, sest muidugi oli see vale.
Destin raputas õrnalt pead ega öelnud midagi.

Olime mõnda aega vaikuses, kui Jessy ning Ericu jutuajamine välja arvata. Aga nad seisid meist veidi eemal ega paistnud meist kahest välja tegevat. Seirasin Destinit, üritades temast midagi aru saada. Võibolla... Ei, ma ei tea. Ma ju ei teagi teda. Aga mul käis peast läbi mõte, et võibolla teab tema, mida teha.
"Jah," vastasin viimaks summutatult, pilk maas. Destin vaikis ikka. "Seal on midagi," lisasin siis.
Destin naksutas vaikselt keelega ning raputas pead. "Jama lugu küll."
Noogutasin vaikselt. "Poleks osanud arvatagi, et kummitavasse majja kolin." Pöörasin pilgu uuesti Destini poole. "Mida... Mida sina teeksid?"
"Sinu asemel," sõnas ta vihiku kinni pannes, "lahkuksin sealt esimisel võimalusel. Enne, kui asi liiga julmaks kisub." Seda öeldes oli juba väiksemgi naeratus tema näolt kadunud. Täpselt siis helises ka kell, mis kuulutas järgmise tunni algust, ning Destin tõusis üles ja lahkus. Jäin talle järele vaatama. Miski tema vastuses tekitas minus segadust.

Alles nüüd sain aru, et koridoris oli täiesti vaikne. Vaatasin Jessy ning Ericu poole ja ehmatusega nägin, et nad jõllitavad mind üllatunult.

"Sa elad seal kummitavas majas? Te kolisite sinna?" See oli Jessy, kes jõudis suu enne Ericut lahti teha.
Pöörasin pilgu ära, tundes end ebamugavalt. "No, jah," kostsin peaaegu hääletult.
Nad vahtisid mind ikka veel jahmunult. Tõusin viimaks püsti. "Kas hakkame nüüd minema?" küsisin vaikselt.
Jessy vaatas korraks Ericu poole. "Olgu, ma pean ka nüüd minema," lausus Eric vastumeelselt ning lahkus, mitu korda ikka tagasi minu poole vaadates.

Jessy samuti jälgis kõrvuti kõmpides ainiti mind.
"Mida?" pärisin viimaks.
"Vabandust." Ta pööras pilgu ära. "Aga ma ei teadnudki, et sinna veel keegi elama läheb. Ja sa ütlesid, et seal on midagi? Sa oled midagi näinud?"
Ohkasin sügavalt, teadmata, kas tahan selles teemas vaikida või hoopiski kõik kellelegi ära rääkida. "Jah, ma olen... Seal on midagi, seda ma tean."
"Ja mida sa näinud oled?" Jessy paistis väga uudishimulik selles osas. Seda oli tema silmadest hästi näha.
"Ma pole seda õieti näinud, aga... üks kord lõhkus ta köögis ühe klaasi ära." Kuigi see lühike ning väheütlev lause huvitas teda, ei paistnud see teda täielikult rahuldavat.
"Ja eile," väristasin sellele mõeldes õlgu, "Miski oli minu toas." Vaatasin Jessyle silma, nähes seal ikka veel sügavat uudishimu. Mina aga olin kabuhirmus, kuid jätkasin. "Algul läksid nii rõdu kui ka toa uks iseenesest kinni. Ning siis..." lõin pilgu maha ning õudusvärinad jooksid üle minu selja. "Siis... miski võttis minust kinni. Tiris mind tagasi. Järgmisel hetkel ärkasin oma voodis, ema minu kõrval istumas."

Alles nüüd paistis Jessy aru saavat, et asi on tõsisem, ning uudishimu asendus murega. Tundsin midagi oma põsel ja pühkisin käega. Avastasin pisarad, mis märkamatult minu silmist voolama olid hakanud.
"Katy..." lausus Jessy murelikult. Ta jäi seisma ning kallistas mind lohutavalt. Tänasin teda mõttes selle eest.

Jalutasime aeglaselt, venitades minu kojuminekut. Ja kui meie teed lahku läksid, aeglustasin oma sammu veelgi. Siiski läks aeg just praegu kiiremini kui vaja, ning varsti nägingi meie kurjakuulutavat maja. Lõin pilgu maha ning sammusin vaikselt ukseni.

Käe lingile asetades läbis mind meeleheide, kui avastasin, et see on lukus. See tähendab, et kedagi pole kodus. Kaalusin võimalust, et sisse minemise asemel hoopis kuhugi linna peale jääda. Jällegi aga läbis mind trotslik arusaam, et ma ei tohi selle maja kurjale asukale alla jääda. Ei tohi kaotajaks jääda. Hingasin sügavalt sisse ning võtsin välja võtme, keerates ukse lukust lahti. Astusin sisse. Jäin algul ukse ees seisma, tähelepanelikult ringi vaadates ning kuulatades, aga midagi ei paistnud valesti olevat. Avastasin, et hoian hinge kinni ning lasin nüüd õhul pahinal kopsudest väljuda.

Veidi aega allkorrusel veetnud, võtsin lõpuks julguse kokku ning läksin üles. Astusin oma tuppa ega jäänud seekord seisma, vaid läksin kohe edasi, üritades hirmu kogu jõust tagasi hoida. Panin oma koti voodi kõrvale ning vaatasin toas ringi. Vaatasin garderoobi poole. Lõpuks ei suutnud ma enam vastu panna ning võtsin tooli, et ülemiselt riiulilt päevik kätte saada. Istusin sellega voodile ja otsisin välja kolmanda sissekande.

07.02.1872
Jätsin eile kirjutamata, kuna aega õieti polnud. Suur torm oli ning isegi täna pole see veel täielikult raugenud. Suur osa katusest lendas ka minema, mis teeb muret. Kui isa enam siin ei ela, ei taha ema teda siia isegi abiks. Kuid ehk keegi on nõus aitama seda parandada.

08.02.1872
Kas sellel päevikul on üldse mõtet? Ma ei tea, võibolla. Aga täna on küll minu tuju nullis, täiesti põhjuseta. Või, põhjus on ikka, kuid täna masendab see millegipärast rohkem. Miks vaadatakse inimesi nende pere ja seisu järgi? Miks kõik arvavad, et mina see mõttetu ning väärtusetu olen? Mis on minus teistest halvem? Võibolla olen ma lihtsalt kade nende üle, et neil on kedagi, kellega olla ja läbi saada. Mul on ainult ema. Aga võiolla ongi asi minus?

Lugesin need kaks ära ning sulgesin päegiku, jättes selle oma põlvedele. Vahtisin mõtlikult enda ette. Olen aru saanud, et päeviku omanik on olnud väga õnnetu inimene. Üllatuseks tundus see kõik väga tuttav. Üritasin meenutada, kus see mulle meenuda võiks. Ning siis sain ma aru. Tuttav oli see sellepärast, et see sarnanes minu eluga, enne siia kolimist. Mina olin samuti õnnetu, esitades endale samasid küsimusi. Ühel hetkel tundsin kohutavalt kaasa selle päeviku omanikule, mis sellest, et ta enam elavate kirjas ei ole.

Vaatasin uuesti harilikuga kritseldatud joonistusi päeviku esimestel lehtedel. Viimaseni jõudes panin tähele midagi lehe allosas, kuid see oli liiga kulunud. Keerasin eelmise pildi juurde tagasi. Sama asi oli ka seal, kuid seekord arusaadavam. Siiski pidin lähemale kummarduma, et paremini aru saada. Kuid jah, see oli see, mis ma arvasin. Allkiri. Lugesin sealt välja: D. Castro.