Kummaline saatus

21. peatükk

Jose vahtis pärani silmil minu, surnuaia ja uuesti minu poole. "Oled sa kindel?" küsis ta.

Noogutasin, tirimata oma pilku vanadelt kivist ja rauast ristidelt.

Jose jalutas aeglaselt väravani, mina veel aeglasemalt temal järel. Hämaras ning pikkade moondunud varjudega tundus see koht palju kõhedam. Judinad jooksid üle minu selja, pannes minu kuklakarvad püsti tõusma.

"Ee... Mida me nüüd teeme?" küsis Jose peale vaikust, mille kestmist ma õieti tähelegi polnud pannud.

"Ma ei tea," vastasin. "Kui see hääl oli mingi vihje selle sõnumi jaoks, siis peaksime arvatavasti uurima minema." Lasin oma pilgul veelkord libiseda üle süngete varjude ning sammaldunud kivide. "Võibolla homme..." lisasin.

"Kõlab hästi," nõustus Jose, taganedes paari sammu võrra ning seejärel otsa ringi pöörates. Midagi rohkem ütlemata läksin talle järgi.

Kuigi mul niikuinii polnud praegu mingit tahtmist sinna kõhedasse kohta minna, eriti veel, et teha tegemist midagi selle deemoniga seostuvaga, jäi uudishimu mind painama. See on samm lähemale. Võibolla on seal midagi, mis aitab meil selle probleemiga toime tulla. Ja ma tahtsin juba teada, mis selle sõnumi taga on. Ning nüüd on meil juhtlõng. Öelda endale, et ootaksin veel järgmise päevani, oli raske. Isegi vaatamata sellele kõhedusele.

Kahjuks ei saa ma aga öelda, et meie kodus vähem kõhedam oleks. Eriti arvestades veel seda, et uksed minu ees ise avanevad. Seekord juhtus see isegi varem, kui käegi jõudsin tõsta. Ning juba see oli märk, et olin saabunud ohutsooni. Pidin vabatahtlikult astuma sisse tondilossi. Kuulsin ka ust meie järel sulguvat, ent ma ei vaadanud selle poole. Tõmbusin vaid eemale, elutoa poole.

"Ah, olete ka kodus lõpuks," ütles ema köögi poolt tulles. "Õhtusöök on ka juba ammu valmis. Teil on kindlasti kõhud tühjad."

Ma polnudki veel tähele pannud, kuid ma olin tõesti täiesti näljane.

Ema hakkas uuesti köögi poole minema, kuid jäi uksel seisma ning pöördus uuesti meie poole. "Ahjaa, kui te üles lähete, võiksite Liliani ka alla kutsuda. Tema pole ka veel söömas käinud. Ma ei tea, mida ta seal üleval nii kaua teeb." Seejärel kadus ta kööki.

Vaatasin kella poole. Õhtusöögi aeg oli juba kolm tundi tagasi. Miks peaks Lilian üksinda nii kaua üleval korrusel olema? Mind tabas halb eelaimdus.

"Lähme üles," sosistas Jose kartlikul toonil.

Ma ei vastanudki, vaid suundusin trepi poole, liikudes iga sammuga aina kiiremini, kuni viimaks joostes üles jõudsin. Seal jäin aga seisma, kui hirm mind tugevamini tabas. Jose jõudis minu kõrvale, liibudes minu vastu.

Neelatasin kuuldavalt ning lähenesin aeglaselt meie tubade poole. Mul hakkas sees veidi keerama. Kuid kõik oli siin vaikne ning mingit erilist raskust õhust tunda polnud. Tegelikult ei pruugigi midagi valesti olla. Võibolla ta on ka lihtsalt magama jäänud. Kuid parem karta kui kahetseda.

Kui olime möödunud Jose uksest, tundsin midagi, ja jäin kannapealt seisma. See oli külm õhuvool, mis kananaha minu ihule tõi. Tundes Jose't minu kõrval värisemas, teadsin, et ka tema tundis seda. Ent siis jäi jällegi kõik vaikseks. Peaks ütlema, et isegi rahulikumaks kui see oli enne. Kui varem lihtsalt õhust midagi rasket tunda polnud, siis nüüd oli kõik täiesti kerge, rahulik. Ja see muutus oli kergesti äratuntav. Ja kuigi see oli rahustav, et lasknud ma sel end heidutada. See võis olla vaid trikk.

Läksin edasi, jõudes Liliani ukseni. Tõstsin aeglaselt oma väriseva käe, jäädes hetkeks ootama, kas midagi juhtub. Kõik jäi vaikseks. Asetasin siis käe lingile ja vajutasin selle alla. Lükkasin ukse lahti.