Kummaline saatus

31. peatükk

Lilian ja Jose ilmusid välja kohe, kui Destin läinud oli. Nad tegid kiiresti ning siis juba lahkusime koolist, suundudes poe poole, kus ema töötab. Ta kutsus meid taha lattu, kus näitas meile ette kuidas me aidata saaksime, jättes meid seejärel üksi. Ema ütles, et me pidime selle töö eest ka natuke raha saama, kuid ma ei tea veel, kui palju.

Aeg läks seal päris kiiresti. Pakkisime asju lahti, vedasime kaste ja nii. See oli väsitav, kuid palju parem kui olla kodus. Ja kui midagi enam teha polnud, istusime ühes tagaruumis, kus oli suur laud ning mugavad diivanid. Ruum ise oli paksult kohvi lõhna täis. Ma ei saanud sinna midagi parata, et iga väikseima heli peale kohe valvel olin, kuid kui tuli viimaks aeg koju minna, polnud midagi juhtunud. Destinist polnud märkigi ning ma loodan, et see siin nii ka jääb.

Tagasiteel koju sai Lilian telefonikõne. See oli Dania. Ta küsis, kas neil oleks võimalik homme meie majja tulla - tema ning mõni paranormaalse uurija, keda ta tunneb. Ma loodan, et nad saavad viimaks teha ka midagi, mis selle olukorra lahendab.

Koju jõudes meenus mulle väike pudel püha veega, mille Dania mulle andnud oli. See oli elutoas kapi serval, kuhu ma selle jätnud olin. Surusin väikese pudeli endale pihku. Kui Destin täna õhtul veel midagi proovib, võib see olla minu kaitseks. Peaksin selle ka kooli kaasa võtma.

Õhtu edenes rahulikult. Olime kõik peamiselt ainult elutoas, sest keegi ei julgenud eriti selle maja peal üksinda kuskil mujal toas olla. Istusin elutoa nurgas tugitoolis, toetades päeviku oma krõnksus põlvedele, kui sinna kirjutasin. Kirjutasin lihtsaid asju, mis mulle pähe tulid. Ja asju, mis viimasel ajal juhtunud on. Hakkasin ühtäkki mõtlema, kas Destin võib praegu näha, mida ma siia kirjutan. Tundsin äkki selle pärast õrna piinlikkust. Ta on küll deemon, aga siin päevikus on ikka minu isiklikud mõtted. Kuigi mina olin ju lugenud tema päevikut... Igatahes lõpetasin kirjutamise ning sulgesin selle, peites siis tagasi sinna, kust selle võtnud olin.

Käisin köögist läbi ja tegin endale paar saia. Siiani oli väga rahulik olnud. Teised olid hetkel elutoas. Kui olin saiad ära söönud, valasin endale veidi mahla. Viisin parasjagu mahlapaki tagasi, kui mulle tundus, et kuulsin midagi. Pöörasin end vaikselt ümber ja vaatasin ringi, aga ma ei näinud midagi. Ja siis kuulsin ma seda uuesti. See oli umbes nagu sosistamine, kuid sõnu oli raske eristada.

Suundusin kohe elutoa poole, enne kui midagi juhtub.
"...oota..." kostus sosinas, nüüd valjemini.
Jäin seisma. Selles oli midagi teisiti, midagi uudset. See hääl ei meenutanud Destinit.

Kuulsin jälle sosinat. Pidin tõeliselt kõrvu teritama, kuid ma ei suutnud ikka eristada sõnu. Kibelesin siit ka minema, kuid miski hoidis mind paigal.
"... aita...mind..."
Kuulsin oma südame tagumist. Mida Destin üritab? On see üldse tema? Kas see hääl räägib minuga? tegin aeglase sammu elutoa poole.
"Ei..." käis sosin nüüd jälle valjemini, naelutades mind uuesti paigale. See hääl kostus hirmunud. Algas jälle vaikne sosin. Ja mulle tundus, et sain selle asukohast nüüd aimu. Hääl tuli ülevalt. Köögi kohal on see sama tuba, kuhu pääseb kolaruumi kaudu.

"...ta... ... ...palun..." Hääl käis edasi, ning üks sõna jäi mulle eriti kõrva. Ma pole päris kindel, aga see kostus nagu 'koletis'. Ma ei teadnud mida teha. Proovisin veel kuulata, kas eristan veel sõnu. Äkitselt hakkaski hääl muutuma, see oli kiirem ja... paluvam?
"...ei, ei... ei... ...palun... ei..."
Ma võpatasin, kui ülevalt kostus äkitselt kolistamine ja mitu valju mütsatust. Siis jäi kõik vaikseks. Seisin seal tardunult mõne minuti, teadmata mida sellest arvata või mida nüüd teha. Ma natuke kahtlen, et see oli Destin. Aga kes see siis veel oli? Ja kas Destin oligi see koletis?

Kuulsin jälle hääli, mistõttu uuesti pingule tõmbusin ja kuulama jäin, katkestades oma mõtted. See ei olnud enam sosin ega üldse kellegi inimese hääl. See oli muusika. Klaverimäng. Aeglane, samas meeldiv pala, mis lihtsalt sunnib kuulama jääma. Mina olin aga liiga ehmunud, et veel kööki jääda. Ruttasin elutuppa. Seal ei olnud midagi kuulda. Rääkisin juhtunust kohe ka teistele. Kui me aga koos tagasi köögi poole läksime, oli ka klaverimäng lõppenud. Kõik oli vaikne.

***

Eelmise õhtu juhtum kummitas mind ka hommikul. Kuigi seal oli muudki mis mind hommikul kummitas. Tegime siis jälle kiiresti ja lahkusime majast. Ja mind ootas ees järgmine jube koolipäev. Kui Destin juba minu pärast koolis käib, on tal ka mingi plaan, mida tuleb karta.

Kui ma ajaloo klassi läksin, oli Jessy juba seal. Istusin tema kõrvale.
"Hommikust," ütles Jessy natukese aja pärast toonitult. Ma ei saanud algul aru, milles asi on. Nagu me ei olekski enam nii suured sõbrannad. Siis aga vist taipasin. Ma ise olin klassi tulnud nii, nagu poleks teda tähelegi pannud.
"Hommikust," vastasin, püüdes veidi rõõmsamat häält teha.
"On midagi juhtunud?" küsis ta.
Kehitasin õlgu. "Kodused probleemid ikka. Need väsitavad."
Ta noogutas kaastundlikult. "On need siis nüüd hullemad?"
"Võib nii öelda."

Järgmisel vahetunnil istusime koridoris pinkidel, kuna inglise keele klassi uks oli veel lukus. Kõik olid seal - Jessy, Hope, Lena, Trey ja Eric.
"Sa ei räägi meile ikka, mis sul Destini vastu on?" küsis Trey.
Hoidsin oiet tagasi. Ma ei tahtnud uuesti sellel teemal nendega rääkima hakata. "Ma ei saa öelda, vabandust."
Ta vaatas mind mõne sekundi imelikult. "Ma ei saa sinust praegu aru," ütles ta siis.
Kortsutasin kulmu. "Mis mõttes? Ma lihtsalt ei saa öelda..."
"Destin juba rääkis meile," ütles ta siis.
Ma vakatasin, kuid avasin kohe suu uuesti. "Rääkis? Mida ta rääkis?"
"Ta rääkis, et oli sind vihale ajanud, mistõttu sa teda nüüd vihkadki."
"Kas ta ütles, kuidas ta mind vihale ajas?" küsisin väikese pahameelega minu toonis.
Trey noogutas. "Ta ütles et käite mõlemad peale kooli ühes lao moodi kohas tööl. Ta oli sind kogemata kuidagi ehmatanud ning sina võtsid siis pähe, et ta on tegelikult mingisugune vaim või midagi." Ta vaatas mind taolise pilguga, nagu oleksin ma peapõrutuse tagajärjel segast ajama hakanud.
Mul jäi algul suu lahti. "Mida...? Ja te usute seda? Ma alustasin seal tööd alles eile ja Destin ei käi seal," vaidlesin vastu.
"Ja sa ei arva, et ta on vaim? Tema läheduses kardad sa küll olla, nagu oleks see tõsi." Nägin ka teisi vaatamas ootavalt minu poole.
"Ei... Ta ei ole vaim..." vastasin kõhklevalt.
"Sa ütlesid seda, nagu oleks 'vaim' vaid veidi mööda pakutud," ütles Hope.
"Ta on deemon." Katsin suu kätega. Ma ei öelnud seda... Ei, ma ütlesin küll... Aga see ei olnud mina. Destin?
Trey kergitas kulmu. "Deemon?"
"Ma..." Olin ikka veel šokis sellest. Aga kuidas ma seda nüüd eitama hakkan? Või kuidas ma peaksin ütlema, et miski ütles seda minu eest? "Ta käib siin koolis vaid selleks, et mind hirmutada," ütlesin vaikselt, jäädes kartlikult nende vastukaja ootama.

Esialgu olid nad kõik vait. Ja imestunud. "Sa tõesti usud, et ta on...?" küsis Jessy üllatunult.
Ohkasin. Enam ei paistnud olevat tagasiteed. "Tema perekonnanimi ei ole Carter, vaid Castro. Destin Castro elas meie majas palju aastaid tagasi, nende pere ehitas selle maja. Tema ja tema ema tapeti, kui Destin oli seitsmeteist aastane," ütlesin kiirustades ning tasasel häälel.
Mõneks sekundiks oli jälle vaikus.
"Katy," alustas Jessy. "Destin ei saa olla mingi deemon. Ta on tavaline õpilane. Ja võibolla seal majas tõesti elas kunagi keegi Destin Castro, aga see ei tähenda, et ta meie kooli Destiniga seotud on."
Ja nad ei usugi mind. Tundsin meeleheidet endas kasvamas, kuid surusin selle tunde kiiresti alla. "Ei, palun. Ma olen teda meie kodus mitmel korral näinud..."
"Kui ta oleks deemon, kas ta ei peaks siis kuidagi... teistsugune olema?" katkestas mind Hope.
"Ta on osav maskeeruja," ütlesin talle.

"Te räägite minust?" küsis Destini hääl. Kõik vaatasid tema poole, kui tema meie juurde tuli. Hoidsin hinge kinni ning tõmbusin seina vastu.
Trey ohkas, pöördudes tema poole. "Sa pole ju juhuslikult deemon?" küsis ta ükskõikse tooniga, mis peaaegu kõlas nagu püüaks ta mind mõnitada.
Destin kergitas kulmu ja vaatas siis minu poole. "Deemon?" Ta oskas hästi süütut mängida.
"Te võiksite tõesti ära leppida," ütles Lena minu poole pöördudes.
"Ei, ei. Ma ei käi peale," ütles Destin viisakalt. "Ma saan aru, et Katy elab majas, kus arvatavasti kummitab. Ning ma usun, et seal võib midagi olla. Ma parem ei teeks asja hullemaks, kui see talle juba niigi halvasti mõjub."
Tõbras.

Tunnikell helises ning õpetaja tuli klassi ust avama. Meie jutt jäi pooleli. Hope ja Trey läksid oma tundi, meie läksime inglise keelde. Hoidsin Destiniga suurt vahemaad klassi sisenedes. Aga meie lauad olid üksteisele liiga lähedal. Ta oli diagonaalselt minu taga. Tema istus aknapoolses reas, mina keskmises. Ja see, et ta minust taga pool oli, häiris mind vägagi.

Kui tund lõppes, lahkusin klassist võimalikult kiiresti. Jessy ja Lena tulid minu järel. Eric aga läks maha vaadates teist teed. Mulle meenus nüüd, et ta pole üldse täna meiega palju rääkinud ja on olnud kuidagi eemalolev.
"Kas Ericul juhtus midagi?" küsisin teistelt.
Nad kehitasid õlgu. "Me ei tea milles asi on. Ta pole meile ka rääkinud ja ta hoiab rohkem eemale."
See oli imelik. Loodetavasti pole midagi tõsist lahti.

Nad ei öelnud praegu midagi, kuid ma nägin väga hästi, et minu sõbrad vaatasid mind imelikult. Selle eelmise vahetunni pärast muidugi. Kujutan ette, et olen nende silmis nüüd friigi kohale lähemale libisenud. Kui see nii jätkub, on asi väga halb. Nagu minu vanas koolis. Loodan, et Dania jõuab teha midagi enne, kui Destin minu sõbrad täiesti minu vastu pöörab