Kummaline saatus

6. peatükk

Ma ei mõelnud kaua vaid jooksin kohe oma toa ukse poole, et toast välja saada. Kuid just viimasel hetkel lõi miski selle niisamuti kinni. Taganesin vaikselt ja vaatasin hirmuga ringi. Kõik oli vaikne.

Üritasin mõelda, mida teha. Kuid mul ei tulnud pähe ühtegi plaani. Ma ei saanud enam kuhugi minna ja mul polnud aimugi, mis siin koos minuga veel oli. Kuulsin midagi ja pöörasin kannapealt end ümber. Hääl paistis tulevat voodi või kirjutuslaua juurest. Vaatasin ringi, aga ei näinud midagi.

Kui märkasin silmanurgast liikumist endast paremal, vaatasin järsult sinnapoole. Hirmu tõttu oli minu hingamine muutunud katkendlikuks. Ma ei näinud algul jällegi midagi, kuni äkitselt kummutilt üks raamat suure hooga minust napilt mööda vastu seina lendas. Kiljatasin ja tormasin uuesti ukse poole, kuid ma ei saanud seda lahti.

Karjatasin uuesti, kui tundsin miskit minust kinni võtvat. Hakkasin karjudes rabelema, kuid mind tiriti tugevalt kaasa. Vaevu kuulsin kiireid samme koridoris lähenemas. Ja siis...

Avasin silmad. Nägin oma toa lage. Kui pead pöörasin, sain aru, et olen oma voodis.

"Katy! Katy, oled ärkvel? Mis juhtus?" kuulsin oma ema mures häält.

Nägin teda istumas minu voodi kõrval. Tundsin väikest peavalu ja asetasin käe oma laubale.

"Ma ei..." Siis tuli mulle järsult kõik meelde. Võpatades kargasin oma voodis istukile ning vaatasin toas hirmunult ringi.

"Katy? Mis toimub?" päris ema edasi.

Hakkasin kiirustades tekki endalt pealt lükkama ja tahtsin voodist välja saada. "Lähme siit minema," sõnasin rutates.

"Oota nüüd..."

"Ma ei taha siin olla!" Tõstsin seda öeldes häält. Ema ei hakanud mind enam takistama, vaid väljus toast minu järel. Läksin kiiruga trepini ja sealt alla. Viimasel astmel jäin istuma ning kõigele järele mõeldes jooksid judinad minust läbi. Olin alles täiesti hirmul.

"Kas sa palun ütleksid, mis juhtus? Ma kuulsin sind karjumas," ütles ema minu kõrvale tulles.

Mida talle öelda? Ma ei suuda ju seda kõike enda teada hoida. Kuid mida ta minust arvaks?

"Seal... Seal oli midagi," laususin vaikselt. Vaatasin emale otsa, ta ei saanud muidugi aru, millest räägin. "Ma arvan, et meie majas kummitab," seletasin siis.

Ema vaatas mulle kulmu kortsutades otsa. Siis ta ohkas. "Katy, ära usu neid linnalegende. Need on vaid jutud."

Nii et ta teadis neist? Ja ta ei usu mind?

"Ema, need on päris! Miski ründas mind seal. Uksed läksid kinni ja... See polnud esimene kord, kui midagi kummalist kogesin..."

"Sa lõid arvatavasti oma pea ära. Sul on ju punane jälg otsaees."

"Ma ei löönud end ära! Miski tiris mind..."

"Katy, rahune maha. Võibolla peaksid puhkama," lausus ema rahustavalt. Olin veidi endast välja läinud. Üritasin mõelda, kuidas seda emale selgeks teha, kuid minu pea hakkas jälle valutama. Ema lihtsalt ei tahtnud seda uskuda. Ohkasin siis.

"Olgu, aga oma tuppa ma ei lähe."

Ema noogutas. "Olgu siis nii. Võid minu tuppa minna."

Tõusin püsti ja läksin ema toa poole. Kui aga eesruumist väljuma hakkasin, märkasin Jose'i kõrval koridoris seismas. Ta vaatas mind kummalise pilguga ning ruttas siis minema. Ta kuulas meid pealt? Igatahes ei hakanud ma talle järgnema.

Olin ema voodis pikali ja vahtisin lakke. Mul oli hirm, et iga hetk midagi kuskil jälle kuulen või näen. Võibolla poleks ma ikka pidanud üksinda jääma. Aga mind ajas see vihaseks, et ema mind ei uskunud.