Kummaline saatus

22. peatükk

Võisin seal seista minuteid, lihtsalt vahtides. Käisin nime mitmeid kordi silmadega üle, ent ma ei eksinud kirjapildis. Kuid järele mõeldes, ma arvatavasti reageerin üle. Neil olid lihtsalt ühesugused nimed. Aga märkamata ei saanud siiski jätta sarnanust Destin Castro ja Destin Carteri vahel. Ja kuidagi paistis Destin üldse asjast palju teadvat või koguni sellega seotud olevat. Ning palju ma Destinist üldse teadsin?

Aga see oli absurdne. Destin on minu majas elav vaim kes käib ka minuga samas koolis. Turtsatasin selle mõtte peale ning võtsin välja oma mobiili, vaadates kella. Mulle meenus, et pean kooli minema ja ruttasin haudade juurest minema. Ent paari sammu pealt jäin juba seisma, vaadates ümbrust, teadmata mida ma otsin. Mind läbis kummaline déja vu tunne, aga ma ei oska öelda, millest see tulenes. Judistasin õlgu ning kiirendasin sammu, et siit minema saada.

Ja koolis oli tükk tegu, et sellest kummalisest asjast oma sõpradele mitte rääkida. See oli ainus asi, mis mind minu sõprade juures häiris. Nad käisid liiga palju peale. Mul õnnestus siiski Lilianiga juhtunu ja surnuaias juhtunu enda teada hoida.

Teine asi mis mind rahutuks tegi, oli Destin. Meil oli päris palju tunde koos. Kuid ma ei julgenud midagi mainida ega küsida. Samuti kartsin, et ta lihtsalt naerab mu välja.

Viimane tund oli meil jälle kunst. Täna viimane võimalus temaga rääkida. Minu sõpru minuga selles tunnis pole, kes pealt kuulaksid, ning Destin istub ka minu lähedal - minu kõrvallauas. Uudishimu oli tappev, ent ma siiani ei olnud kindel, kas julgen tema poole pöörduda oma naeruväärse teooriaga.

Destin oli kummardunud oma töö kohale, mida ta hoolikalt viimistles. Arutasin iseendaga veel tükk aega, kas teha suu lahti või mitte. Hammustasin huulde.

"Ee... Destin?"

"Mhm?" küsis ta pilku tõstmata.

"Ma sain täna teada, mis oli selle Castro poisi nimi, kes meie majas tapeti," ütlesin aeglaselt.

"Ja?" küsis ta, ikka oma töösse süvenenud.

"Tema nimi oli Destin."

Alles nüüd tõstis ta silmad oma joonistuselt ning vaatas mõtlikult minu poole. "Kummaline, kas sa ei arva?" vastas ta viimaks, asudes kohe tagasi oma töö kallale. Mõneks hetkeks jäin juhmilt tema poole vaatama. Oli see loogiline vastus, mida temalt kuulda?

Ohkasin ning proovisin uuesti. Seekord juba häält tasandades. "Destin, kas sa... Kas sa oled kuidagi selle vaimuga minu majas seotud?"

Destin tõstis oma pilgu uuesti minu poole, vaadated mind mõne sekundi kulmu kortsutades, enne kui naerma hakkas.

"Sa arvad et ma olen vaim? Tõsiselt?" küsis ta ikka veel naerdes.

Tundsin, kuidas ma punastasin.

Ta raputas vaikselt pead, tasandades aeglaselt naermist, ja vaatas tagasi oma joonistuse peale. "Sa pole ikka midagi õppinud," lausus ta siis vaikselt.

Ah?

Tehes pliiatsiga midagi veel oma töö nurgas, tõstis ta paberi ning näitas seda mulle. Minu silmad läksid pärani ja minu hing jäi kinni. See polnud mitte kõige osavamalt ja kaunimalt tehtud joonistus, mida oma silmadega näinud olin, vaid ma tundsin selle nüüd ära. Se déja vu, mida surnuaias tundnud olin. Destini joonistusel oli kujutatud täpselt sama pilt, mis avaldus minu silmadele, kui Castro haudade juurest surnuaia väravate poole vaatasin. Kuigi virmalised ja haudade vahel liikuvad tumedad kõhedad kujud olid pildile lisatud.

"Arvad et vaim suudaks seda teha? Seista sinu ees? Joonistada?" küsis ta kõigest õrna muigega. "Kuid jah, ennustamisega saavad enamjaolt ka vaimud hakkama. Kuid see surnuaed pole ju ainus asi siin pildil," lisas ta seejärel.