Kummaline saatus

35. peatükk

Ma kartsin koju minna. Kahjuks muudmoodi aga ei saanud. Lilian ja Jose olid ainsad, kellele otsustasin rääkida kõik, mis tegelikult juhtunud oli. Lilian arvas, et Destini kavatsus oligi mind vaid ähvardada, lootuses et siis eksortsismi mõtte jätame. Mina aga ei saanud aru, miks peaks Destin arvama, et mind tappa ähvardades ta eksortsismist pääseb.

Koju jõudes ootasin ma midagi juhtuvat. Umbes nagu suurt pauku või midagi sellist. Ent kõik jäi vaikseks. Kuid see ei tähenda, et oma suure paugu mõtte maha matsin. Aeg läks aga edasi ning ikka ei juhtunud midagi. Mis pani mind arvama, et midagi veelgi suuremat võib tulekul olla.

Oli juba hilisem õhtutund ning istusin elutoas igavledes. Lõpuks läksin kapi juurde, mõttega oma päevikusse sissekanne kirjutada. Avasin kapi ukse ning tõstsin üles väikese pokaalide karbi, mille all ma oma päevikut hoidsin. Seda polnud seal. Kortsutasin kulmu ning otsisin mujalt, kuigi olen päris kindel, et ma panin viimati päeviku just sinna karbi alla, nagu alati. Otsimine ei andnud aga tulemusi. See oli kadunud.

Teadmata, mida ma edasi peaks tegema, istusin tagasi diivanile. Kas Destin võis selle võtta? Ma ei taibanud aga hästi, miks ta seda tahtma peaks. Mitte et mul on ükskõik, kui keegi minu päevikut loeb, aga seal pole midagi erilist, mis Destinit huvitama peaks. Vähemalt minule ei meenu midagi sellist. Võibolla ma tõesti olin selle kuhugi teise kohta pannud ega mäleta enam. Või leidis selle ema, või Lilian või Jose? Nemad ei loeks minu päevikut. Kus see siis ka oli, lootsin et see ise millalgi jälle välja tuleb.

Aeg läks ikka edasi ning varsti tuli magama minna. Läks aega, enne kui mul uni peale tuli. Olin kogu päeva olnud väikeses šokis või midagi selle sarnast, tänu sellele mida Destin mulle teinud oli. Ka pool unes olles tundsin mitu korda, nagu kukuksin kusagilt kõrgelt. Kuid kui ma juba uinusin, muutusin ka rahulikumaks.

Järgmisest päevast hakkas nädalavahetus. Mis tähendab kogu päeva kodus veetmist, kui me just kuhugi minna ei kavatse. Kuid järele mõeldes, ega kooliski parem oleks kui siin.

Peale ärkamist läksin kööki, et endale kiirelt paar saia teha. Alustasin võileibade tegemist, aeg ajalt pilku seljataha visates. Mind aga tõsiselt üllatas, kui midagi ei juhtunud. See ajas mind väheke segadusse. Hetkeks katkestasin saiade tegemise, lähenedes aeglaselt köögi lauale. Ettevaatlikult asetasin käe ühe tooli seljatoele. Tõmbasin tooli pooleldi välja, siis lükkasin tagasi laua alla. Sellist asja pole enam ammu juhtunud. Miski ei liikunud ise. Kõik oli üldse liiga vaikne. Asusin tagasi oma võileibade juurde, mõtiskledes selle üle, mis toimumas võis olla. Peale Destini reaktsiooni nähes, kui eksortsismi mainisin, oleksin arvanud, et ta just vihasemaks muutub. Midagi pidi teoksil olema. Olen üsna kindel, et varsti juhtub midagi suurt.

Ema oli täna jälle tööl. Meil kolmel oli aga sel korral vaba päev. Peamiselt vahtisime me telekat. Vahepeal tegime kodused ülesanded kooliks ära, kuigi tavaliselt teen need nädalavahetusel alles pühapäeval. Ja mida enam aeg möödus, seda rahutumaks ma muutusin.

Otsustasin teha uue otsingu oma päeviku järele. Vaatasin kapi teistelt riiulitelt, kapi pealt ning taskulambiga ka kapi tagant ning alt. Lilian ja Jose muutusid uudishimulikuks mind niimoodi midagi otsimas nähes ja küsisid selle kohta. Kui mainisin neile oma kadunud päevikut, sain kinnitust oma arvamusele. Nemad kaks ei teadnud minu päevikust midagi.

Ma ei leidnud seda ikka. Tõstsin uuesti pokaali karpi. Ja minu silmad läksid üllatusest suureks, kui oma päevikut seal all nägin. Võtsin selle kätte ja lappasin vaikselt läbi. Kõik oli nii, nagu see viimati oli. Kuid ma tean ju, et ma ei näinud valesti, kui seda eelmisel korral siin polnud. Miski on selle siit võtnud ning siis tagasi pannud. Keegi oli seda lugenud. Ning kui keegi minu perest mulle just ei valeta, pidi see olema Destin.

Ma ootasin väga Dania telefonikõne, et eksortsismi läbi saaks viia. Millegipärast ei saanud ma aga peast küsimust: mis juhtuks Destiniga, kui eksortsism läbi läheb? Satukski ta põrgusse nagu ta maininud oli, või oli see vaid kõnekäänd? Kuid ta paistis seda väga pelgavat.