Kummaline saatus

8. peatükk

Nüüd ma vähemalt teadsin, millisele perele see kuulus. Kuid kui selle päeviku omanik oli selle maja esimesest perekonnast, miks see päevik siis siiamaani veel selles garderoobis vedeles? Nii avalikult, koos teiste asjadega, mis ma oletasin, kuulusid samale inimesele?

Siis mõtlesin millelegi muule. Sellele esimesele korrale, kui päevik minu voodist kadus. Olen kindel, et see oli see miski, mis selle ära peitis. Aga miks? Kas päeviku omanik võiski olla siin elav kummitus? Kuid pere peale neid, Poole'id, polnud ju täheldanud midagi kummalist. Aga võibolla nad lihtsalt ei näidanud seda välja. Kuid kui ma õigesti mäletan, elasid nad siin ka kõige kauem. Olgu kuidas oli. Sain aru, et ma seda nagunii ise siin niiviisi välja ei nuputa.

Kuulsin naksu. Ma ei tea, kuidas ma reageerima oleksin pidanud, kuid selle asemel et välja tormata, kargasin ma tagasi garderoobi juurde ning peitsin päeviku uuesti ülemise riiuli nurka. Aga oli sellest abi? Kas see nägi mind? Kargasin toolilt maha ning jooksin ukse poole, kui uks täpselt minu ees avanes. Ma võpatasin ning oli tunne, et süda ütleb üles.

Milline oli minu kergendus, kui nägin, et tulijaks oli hoopiski minu ema! Ohkasin sügavalt. Tundsin, kuidas minu süda ikka veel kloppis.

Ema kortsutas mulle otsa vaadates kulmu. "Mis juhtus?"

Raputasin õrnalt pead ning isegi naeratasin - iseendale. "Ei midagi. Lihtsalt ehmusin."

"Oleksid nagu kummitust näinud."

Teadsin, et ta teeb nalja, kuid siiski läbisid mind väga ebameeldivad värinad. Lootsin, et ema ei märganud seda.

"Aga... Mida sa siin teed?" küsisin teemat vahetades. Tavaolukorras oleksin hakanud norima, et miks ta koputada ei või.

"Mulle meenus, kui ükskord seda ust seal kolaruumis mainisid..." Seda kuuldes tardusin ma jälle paigale. Ehk ei märganud ema seda samuti. "...ja ma pole seda veel vaatamas käinud."

"See polegi tegelikult nii tähtis..."

Aga ema juba läks. Kiirustasin talle järele.

"Ma juba proovisin. Seda ei saa lahti." Üritasin teda tagasi kutsuda, kuid ma ei teadnud, kuidas.

"Las ma vaatan."

"Ema..."

Juba avas ta kolaruumi ukse ning astus sisse. Kastidest ning kolast mööda manööverdades läks ta ukse juurde. Ta uuris seda tähelepanelikult ning katsus linki. Uks ei avanenud. Tundsin, kuidas minu süda lõi. Olin väga närvis selle asja pärast ning vaatasin ringi, proovisin kuulatada. Ei midagi.

"Ja sa ei leidnud võtit? Vaatasid siin ringi?"

"Ma vaatasin. Seda ust ei saa lahti. Ja ma ei usugi, et seal tegelikult midagi erilist olla võiks..." Mul oli veel selgelt meeles telefonikõne. Sealne hing, või kes see ka pole, ei ole minu teada iialgi kedagi sinna lasknud. Mul pole aimugi, mis seal olla võiks, kuid üritades sinna sisse murda ajad ta küll vihale. Nii et parem hoia eemale. Sinu enda pärast,oli Kevin öelnud. Judistasin õlgu.

Ema nagu ei kuulnudki mind. "Võibolla peaks Liliani kutsuma. Tal on kindlasti klambreid või midagi."

Ei!

Ema läks välja, Liliani toa poole Ruttasin talle järele, mõeldes, mida teha. Kuid mul ei tulnud midagi pähe. Öelda, et seal kummitab, poleks ema arvatavasti mõjutanud.

Lilian tuli meile aga trepi juures vastu.

"Lilian, äkki saad meid aidata. Avastasime, et seal kola toas on vana uks, millel ei paista võtit olevat. Saad laenata klambrit või midagi, millega selle lahti saaks muukida?"