Kummaline saatus

39. peatükk

Peale kooli jõudmist ei läinud kaua, kuni Jessy minu juurde ilmus.

"Hei," tervitas ta mind vaikselt.

"Hei," vastasin samuti, võttes kapist esimeseks tunniks vajalikke asju.

"Seda et... Ma tahtsin öelda... vabandust."

Minu käed jäid seisma ning ma vaatasin talle otsa.

"Ma mõtlen kogu seda Destini asja ning seda, et me sind niiviisi ignoreerisime. Palun vabandust, see oli... päris nõme, tegelikult. Kui sa nõus oled, võiks selle kõik üldse ära unustada." Nägin siirust tema silmades. Ja minu vastust oodates hammustas ta huulde.

Naeratasin tagasihoidlikult. "Muidugi võib selle unustada."

Tema olek muutus märgatavalt; minu vastus oli talle kergenduseks. "Tänan," ütles ta õnnelikult naeratades. "Pealegi, oleks ju mõttetu sellel end enam lasta mõjutada, kui Destin enam siin kooliski ei käi."

Kergitasin kulmu. Muidugi ma teadsin, et Destin tõenäoliselt enam koolis käimist ei jätka. Aga jäin mõtlema, mida Jessy tema kadumisest teab.

"Destin vahetas kooli," ütles Jessy minu pilku märgates. "Õpetaja ütles ka juba alguses ju, et Destin jääb siia vaid lühikeseks ajaks. Aga ma ei oska öelda, kuhu ta läks. Ja ausalt mind ei huvita ka."

Olin õnnelik, et vähemalt sõbranna olin ma tagasi saanud. Kas Destin oli teda nagu nii-öelda mingi mõju all siis hoidnud? Ja nüüd on kõik jälle endine?

Kui unustada kõik see, kuidas ma end Destini seisukohalt tunnen, paistavad asjad vaid paremuse poole minevat. Ma sain tagasi oma sõbrad, ja keegi neist ei maininud enam kordagi Destinit ega seda, kuidas ma teda deemoniks olin pidanud. Nagu oleks see kõik nende mälust kustutatud. Vaid üks asi oli veel endiselt kummaline. Eric paistis ikka meist eemale hoidvat. Ja keegi meist ei teadnud, milles asi on.

Kui Eric söögivahetunnil sööklast lahkus, viisin ka mina enda toidu ära ning kiirustasin, et talle järele jõuda, et saaksime omavahel rääkida. Tema samm oli kiire, mistõttu pidin pooleldi jooksma. Kui viimaks talle koridoris järgi jõudsin, panin oma käe talle õlale, lootes, et ta seisma jääb.

"Eric?" küsisin samal ajal.

Minu üllatuseks ta isegi võpatas minu puudutuse peale. Siis pöördus ümber, vaadates küsivalt mulle otsa.

"Eric, on midagi lahti?" küsisin, minu hääl murelik. "Kunagi sa meid niiviisi ei vältinud."

Natukeseks ajaks ta lihtsalt vaatas mulle otsa, oskamata midagi öelda. Siis tõmbus ta aga õrnalt tagasi. "Ma pean klassi minema," pobises ta.

Kortsutasin kulmu ning astusin temast mööda, jäädes tema ette. "Eric? Lihtsalt... kas meie tegime midagi? Palun, ütle vähemalt seda."

Ta hingas sügavalt sisse ja lõi pilgu maha. "See pole teie süü," lausus ta viimaks vaikselt. "See... Asi oli selles Destinis."

Ma ei öelnud midagi, kuid lootsin, et ta jätkab.

"See mida sa ütlesid tema kohta," rääkis ta edasi, "et ta on deemon. Ma... Ma tean, et sul oli õigus."

Minu suu avanes veidikene üllatusest, ent ma ei osanud ikka midagi öelda.

"Mäletad seda ühte korda, kui te koos kuhugi minema pidite, ning ma Destinile vastu astusin? Kui ta mulle silma vaatas, siis midagi juhtus. Ma ei tea, ma ei saanud alguses üldse aru, mis see oli..." Ta naeris vaikselt, rõõmutult. "See kõlab väga imelikult," sõnas ta. "Aga ma arvan, et tema tegi mulle midagi. Mul nagu jooksid silme eest mingid pildid läbi. Või mingid kiired mõtted, mis ei kuulunud mulle. Ma ei oska täpselt öelda, aga need olid nagu ähvardused või midagi. Ma lõin kartma ning läksin seal minema. Ja hiljem, kui sa ütlesid, et ta on deemon, siis nagu miski sellest mälestusest kinnitas mulle, et sa rääkisid tõtt." Ta vaikis hetkeks. "See oli väga veider põhjendus, ma tean," pomises ta natukese aja pärast, lüües pilgu uuesti maha.