Kummaline saatus

41. peatükk

Tee tagasi tundus minevat kiiremini. Destin rääkis, et oli otsustanud kooli tulla vaid selleks, et ma siin enam elada ei tahaks. Et oleks suurem võimalus meie majast välja kolimiseks. Enda avalikustamine tuli tal mõtesse alles hiljem. Ning ta kinnitas ka seda, et korrad mil ta Jose keha üle võttis, ei teinud Jose'le mingit kahju. Kõik oli vaid hirmutamiseks.

Kui sisse astusime, pistsid Lilian ja Jose pead elutoa ukse vahelt välja. Ja meid nähes paistsid nad veidike kergendust tundvat. Ma pöördusin tagasi Destini poole, ainult et näha kuidas ta haihtus. Otsivalt vaatasin silmadega ringi, kuid tõenäoliselt polnud sel mõtet.

"Mis siis tegite?" küsis Lilian tagasihoidlikult, astudes lähemale.

"Destin viis sõrmuse oma ema haua juurde," vastasin. "Ja siis rääkisime niisama."

"Millest te rääkisite?"

Mulle meenus üks asi, ning minu pilk liikus trepi suunas. "Võibolla räägin hiljem?" ütlesin trepi poole astudes. Lilian ohkas, kuid noogutas. Ja siis ma juba ruttasin üles.

Olin nüüd juba päris kindel, et Destin on kogu selle aja vaid igatsenud kedagi, kellega rääkida. Miks ta siis ikka nii avameelne oli? Ja see oli väga suur muutus tema käitumises. Nagu oleks ta viimaks alla andnud selle mõtte koha pealt, et meist iga hinna eest lahti tuleb saada. Ja mulle tundub, et see osa temast, mis meile nii pikalt varjatud oli, võib tegelikult vägagi meeldiv olla.

"Oled sa siin?" küsisin trepi juurest paar sammu edasi astudes ning ringi vaadates.

"Tehniliselt olen ma igal pool selles majas." Vastus tuli kohe, ja jällegi ei osanud ma selle asukohta kindlaks teha. See tõesti tuli igalt poolt.

"Olgu," vastasin aeglaselt. "Sa... lubasid mulle näidata, milline sa välja näed."

Hetkeks oli vaikus.

"Oled sa kindel? See võib tugevalt sinu mällu sööbida ja sinu käitumist majas tegutsemisel muuta."

Kortsutasin kulmu. "Ma ei usu, et ma nii nõrganärviline olen."

"Hmm, kui sa nii arvad."

Olin vahepeal sammunud koridori, kus asusid ka meie toad. Ootasin iga hetk näha mingit koletise moodi asjandust, või midagi taolist kahtlast. Mida ma aga nägin, oli must suits, immitsemas läbi seinte, lae ja põranda, mattes ehmatava kiirusega enda alla kõik. Ootasin, et see lõppeks, kuid seda tuli aina juurde. Endalegi märkamatult liikusin pigem koridori keskele, sest paks suits kogunes rohkem nurkadesse. Minu suu vajus ammuli. Mõne hetke pärast ei näinud ma enam ühtegi värvi peale musta. Suits tekitas koridoris toruja tunneli, kuid keerles hõredalt ka igal pool vahepeal ja minu ümber. Leidsin, et minu jalad olid põlvedeni selle sees. Ning väikeste jätketega see peaaegu nagu ronis vaikselt ka kõrgemale. Tegin paar sammu, hajutades need jätked laiali. Kuid kuitsust välja saada polnud mul võimalik. Ka valgus paistis koridori lõpus olevast aknast vaid vaevu.

"S-See..." kokutasin.

"See olengi mina, jah," vastas Destini hääl.

Vaatasin taha trepi suunas. Ka seal oli kõik sellega kaetud. Ma tõesti ei näinud mitte ainumatki värvi peale musta. See meenutas mulle kordi, kui olin seda musta suitsu ka varem näinud. Ainult et seekord oli see natuke erinev. See oli pigem nagu pehme udu, mitte sumisev suits. Liigutasin käe läbi paksu seina katva suitsu. See liikus õhuvoolus kaasa, ent hajus kiiresti minu peos, kui proovisin osakese kinni püüda. See seletas, miks Destinist haihtudes mõnikord must suits järele jäi.

Ja siis taipasin ma järgmise asja, mille peale ma esialgu paigale tardusin.

"Ma... hingan sind sisse," kokutasin vaikselt. Hõredam must udu mis minu ümber õhus hõljus, liikus kooskõlas minu hingetõmmetega.