Kummaline saatus

17. peatükk

Dania lahkus varsti peale seda, kuid lubas, et võib proovida veel aidata kui me seda tahame. Aga kas ta seekord aitas meid? Küll olime nüüd palju suuremas hirmus. Nii et kui ema lõpuks koju jõudis, oli meil tükk tegu et mingi seletus kokku pusida, miks me külmast värisevatena tuule käes passime ega majja ei lähe. Kuid õue jääda me ei saanud.

Julguse kokku võttes läksin tagasi oma tuppa. Kummalisel kombel tundsin seal väga kerget õhkkonda. Tundsin seal toas rahu ja kindlust. Ent hoidsin end siiski valvsana.

Proovisin mõelda, kas ka seekord kõik koos magame. Kas see jääbki nii kestma? Silmitsesin garderoobi ust, mille taga asus vanade roheliste kaantega päevik. Ent mul polnud julgust seda praegu välja võtta. Kuid see andis mulle ühe mõtte. Otsisin oma kirjutuslaua sahtlis, kuni leidsin ühe valge ja roosaga kõvade kaantega märkmiku. Selle paarile esimesele leheküljele olin ammu igavusest midagi seosetut kirjutanud. Rebisin need lehed välja, jättes märkmiku tühjaks. Seejärel otsisin välja pastaka, istusin voodile ja asusin kirjutama, unustades täna selles toas nähtud õudused. Hakkasin pidama päevikut.

Ma isegi uinusin oma toas. Hommikul aga pidin kiirelt tegutsema, kuna minu asjad kooliks olid pakkimata. Viimasest õppimisest olid mul asjad laiali jäänud ning nüüd tuulasin toas ringi, proovides oma emakeele õpikut ja vihikut leida.

Lükkasin oma voodi tagasi seina äärde, kui olin kindlaks teinud, et need polnud mingil moel sinna vahele sattunud. Hakkasin juba närvilisemaks muutuma, otsustades, et lähen ilma nendeta. Siis aga silmasin oma emakeele õpikut, ilusti laual, suletud ja tundub nagu millimeetrise täpsusega perfektselt keset lauda asetatud. Ja ma tean pagana hästi, et enne seda seal ei olnud.

Ebakindlalt ja mitte just vähe kõheldes astun aeglaselt selle juurde. Sirutan aeglaselt käe ja tõstan kaane. Võtan õpiku kätte ja lasen sel sõrmede vahel läbi lapata. Vaatan õpikut ka teiselt poolt. Mingit sõnumit ei paista olevat.

Sunnin end mitte põgenema ja topin õpiku vaikselt oma kotti. Siis aga jään liikumatult silmitsema emakeele vihikut, mis lebab voodil täpselt minu koti kõrval. Lappan ka selle kiirelt läbi. Ikka ei midagi. Topin vihiku kotti ja tõmban luku kiirustades kinni, et toast minema saada. Jõuan aga käe lingi poole sirutada, kui uks minu ees ise lahti vajub. Minu hing jääb kinni, käsi jääb õhku rippuma. Siis aga torman toast välja, et sellest minema saada.

Kööki jõudes on kõik juba seal. Sunnin tavalise näo pähe, et ema midagi kahtlustama ei hakkaks.
"Hommikust," lausun naeratades. Mulle vastatakse samaga. Viskan koti köögi nurka ja suundun laua poole. Jään aga tardunult õhku ahmima, kui tool, milleni suundusin, ise laua alt välja libises.
"Midagi viga, Katy?" küsis ema mind tähele pannes.
"Ee... ei midagi." Vaatan Jose ja Liliani poole. Nemad vaatavad mind uurides, kuid arvatavasti ei märganud nad seda, mida mina. "Mul pole kõht tühi," valetan lauast eemale jalutades.
Suundun koridori ja toetun vastu seina, saamata aru, mis toimub. Kas sellel tuli mingi tujudemuutus või ta lihtsalt õrritab mind?

Koridori lamp minu pea kohal lööb põlema. Võpatan ja kätega mööda seina kobades hakkan trepi poole komberdama. Kui aga järgmise lambi alla jõuan, kustub eelmine ja süttib see. Jään seisma ning vahin seda ehmunult. Siis teen järsu pöörde ja jooksen tagasi köögi suunas. Ja nagu ennegi, jõudes järgmise lambi lähedusse, süttib see põlema ja eelmine kustub. Ja kui kööki jõuan, kustub ka see viimane. Vaatan ehmunult koridori poole.
"Oled sa kindel, et kõik korras on?" küsib ema mind kahtlevalt vaadates.
"Jah, muidugi. Kõik on hästi." Ja selline õigustamine ei kõlanud muidugi mitte tõena. Ema jäi mind ikka veel kahtlevalt piidlema.
"Tõesti, kõik on hästi," kinnitan talle, kõlades nüüd juba kindlamalt. Minu õnneks pöörab ta ohates pilgu eemale ja jätab mind rahule.

Ootan nüüd köögis, seistes laua kõrval ja tahtmata asjata liikuda, kartes esemeid jälle iseenesest liikuma panna. Ja kui on aeg kooli minema hakata, haaran oma koti ja suundume kolmekesi ukse poole. Sirutan käe lingi poole ja... Uks vajub lahti. Tundsin, kuidas minu õde ja vend sammu võrra tagasi koperdasid. Hammustasin huulde ja tormasin uksest välja, Lilian ja Jose kõheldes minu järel. Uks nende taga sulgus ise.

"Mida...?" pomiseb Jose, ikka veel üle õla ukse poole piiludes, kui kiirustades majast eemaldume.
Ohkasin. "Nagu hommikul minu toas. Midagi on teoksil."
Mõlemad vaatasid mind küsivalt. Rääkisin siis neile kõigest, mis hommikul minuga juhtus.
Lilian kortsutas kulmu. "Mida see üritab?"
"Äkki tundis ta end süüdi?" pakub Jose.
Pööritan selle peale silmi, kuna see nii naeruväärselt kõlab. "Midagi on teoksil," kordasin.

Koolis ootas mind ees minu sõprade uudishimu. Minu kodu tundub neile vägagi põnev teema, ning nagu näha, nad põlevad uudishimust, tahtes teada, kas nädalavahetusel midagi juhtus. Vastasin üpriski napisõnaliselt, üritades võimalikult palju enda teada hoida Ma ei maininud ka pilte. See oli ju tegelikult liiga veider. Ja mina olin lootnud endale normaalset elu.

"See tegi sensitiivile mida?" küsis Jessy ehmunult, kuigi põnevuse tuluke tema silmis säras.
"Mattis ta enda alla, tahtis lämmatada... Ma ei tea täpselt. Pärast oli ta muljutud laike täis," kordasin tasasel häälel, pilk kinnitunud tooli seljatagusele, mida pastaka otsaga sorkisin.
"See on täitsa... Ma kardan sinu pärast," lausus Trey.
Matemaatika oli just lõppenud ning suundusime klassist välja. Vahetunnis saime kokku ka teistega, kellele uudised kohe edastatud said. Mina aga olin äraolevas olekus, tahtes sellest kõigest põgeneda. Kui aga jututeemad muule üle läksid, meenus mulle midagi. Astusin Ericu juurde, et temaga omaette rääkida.

"Eric, kuule... Ma lihtsalt niisama tahtsin küsida et... Vaata, see viimane kord, kui sa Destinile vastu astusid, öeldes et ta on kahtlane. Miks sa nii äkitselt ära läksid?" Ma ei usu, et see tegelikult midagi erilist oli. See lihtsalt tundus... kummaline?
Mõnda aega vaatas Eric mulle lihtsalt silma, ütlemata midagi. Siis aga pööras ta vaikselt ohates pilgu kõrvale.
"Mida?" küsin kulmu kergitades.
"Lihtsalt... Destin... Ta ei meeldi mulle. Mul on tunne, et ta teab rohkem, kui välja räägib."
Ootasin, et ta selgitaks, aga siis tunnikell helises ja kõik suundusid oma klasside poole, Eric koos nendega.

Peale keemiat tuli kunst, milles ei saanud ma olla ühegi oma sõbraga. Kuid Destin istus minu kõrvallauas.

Pidime tegema harilikuga visandi. Teemaks oli mängida oma fantaasiaga. Minu tööl oli kujutatud midagi püramiidide ja tähistaevaga seotut, seal vahepeal ka mingisugused hiiglaslikud putukad või midagi. Minu fantaasia pole selles mõttes just kuigi lendav. Pealegi pole ma ka suurte tööde joonistamises eriti osav.

"Sa ei rääkinud neile just kõike," kuulsin häält enda kõrval ütlemas. Heitsin pilgu Destinile, kes oma töö kohale kummardudes pliiatsiga hoolikat tööd tegi.
"Kellele mida?"
"Sellest, mis sinuga vahepeal juhtus. Sa jätsid palju enda teada."
Vahin teda arusaamatult, kuni õpetaja mulle range pilgu heidab, et oma tööd edasi teeksin. "Kust sa tead?" pärin tagasi oma töö kallale asudes.
"Seda oli näha. Sa ei tundu hea valetajana."
Torutan huuli. "Teiste peal tundub see mõjuvat," pobisen. "On sul mingid supervõimed?" See polnud muidugi mõeldud tõese küsimusena.
Destin vaid naeris, kuid ei vastanud.

Kuni tunni lõpuni me rohkem ei rääkinud. Minut enne kella helisemist käis õpetaja laudade vahel ringi, vaadates õpilaste töid. Minu tööle heitis ta vaid hetkeks pigu, kui Destini laua kõrval seisma jäi, silmitsedes seda üllatusega.
"Väga hea. Tõesti hea. Kas käid mingisuguses kunstikoolis?" küsib õpetaja vaimustatult.
"Kunagi käisin. Peamiselt on see lihtsalt kodune hobi," vastab Destin ükskõikselt.

Kui õpetaja läinud on, tõstan pilgu vaikselt tema tööle. Ja mu suu vajub lahti. Oli raske uskuda, et keegi midagi sellist ühe tunniga teeks. See oli lihtsalt vapustav. Tema tööl oli kujutatud surnuaed, kõrged puud haudade vahelt välja kasvamas, ristid ja hauakivid samblaga kattunud. Varjundid olid täiesti tõepärased. Haudade kohal taevas oli näha virmalisi, mis isegi harilikuga arusaadavad olid. Ja kuigi see polnud veel pooltki valmis, oli selle sisu juba nii hästi edasi antud.

Destin hakkas mind nähes naerma ja ma tõmbusin tagasi. Vaatasin oma kunstiäpardust ja võrdlesin seda mõttes Destini omaga. Mul polnud kohe üldse annet.

Ülejäänud koolipäev läks üpris normaalselt. Mul õnnestus päris hästi vältida edasisi kummitusjutte ja ka hommikune ununes peaaegu. Kuni tunnid läbi said. Astusin kooli treppidest alla, kui jäin taevas pilvi silmitsema. Väga nõme jah, kuid komistasin siis omaenda jala taha ja kukkusin.

Ja siis avasin silmad, leidsin end õhust põiki asendist, ilma et ma maapinda puutuks. Paanikas haarasin trepi käsipuust ning kummaline antigravitatsioon katkes. Minu jalad lõid nõrgaks, kui need trepi astmeid tabasid. Vajusin astmele istukile ja hingeldasin, vaadates ringi, ega polnud kedagi seda nägemas. Ent ma ei märganud kedagi. Kohmitsedes ajasin end uuesti püsti, kiirustades kodu poole.

Minu mõtteid rusus tõde, et see deemon ei luura ainult meie kodus. Ta pääseb mulle alati ligi. Kuhu ma ka ei läheks.