Kummaline saatus

15. peatükk

Sammusime vaikselt ja nördinult trepist üles, silmad ja kõrvad lahti. Midagi polnud märgata. Hakkasin mõtlema, et peaks emale kõik ära rääkima. Me ju saaksime panna ta uskuma. Vähemalt piltidega. Aga siiamaani paistis deemon meie ema rahule jätvat. Võibolla kui ema teada saab, polegi ta enam kaitstud. Pealegi pole meil ka kuskile minna. Maja oli juba kaua enne meie sissekolimist tühjana seisnud ja me ei saaks seda piisavalt kiiresti maha müüa. Pidime lihtsalt vastu hakkama.

"Äkki magame ühes toas?" pakkus Jose sosinal.

"Mulle sobib," vastas Lilian rutakalt. "Kelle?"

"Mina pakuksin sinu," vastas Jose talle. "Seal pole ju veel midagi kummalist juhtunud, eks?"

Lilian kõhkles. "Aga kui me nüüd lähme... Kui minu toas peaks ka kummitama hakkama..."

"Kui miski siin majas on, saab ta igas toas käia," pistsin vahele.

Lilian ohkas. "No olgu siis. Aga võtate ise mingid magamisasemed kaasa."

"Ära arvagi, et sinu voodisse roniksin," turtsatas Jose. Pööritasin silmi.

Ma ei hakanud madratsit enda voodist välja kiskuma, vaid võtsin kapist ühe paksu teki, mis oli külmemate aegade jaoks. See pole põrandal küll kõige pehmem, kuid käib kah. Seejärel kahmasin voodist oma padja ja teki ning läksin vastastuppa, kus elas Lilian. Jose oli juba seal, tegemas endale aset Liliani voodi kõrvale.

"Tõmba natuke eemale," porises Lilian.

Jose mühatas ning tiris oma alustekki veidi kaugemale. Mina asetasin oma teki Jose oma kõrvale. Tegin aseme korda ja kuna olin viimane, pidin ka tule kustu panema. Läksin vaikselt lülitini, panin tule kustu ja ruttasin teki alla. Vajutasin silmad kohe kinni. Keegi meist ei öelnud midagi, välja arvatud head-ööd soovimise.

Ma ei tea, kaua ma üleval olin, enne kui uinusin. Hingamise järgi arvestades Lilian ja Jose jäid magama ammu enne mind. Õnneks aga midagi kahtlast kuulda ega näha öö jooksul polnud.

* * *

Katy, oled üleval?" küsis Lilian mind raputades.

Pöörasin uniselt pead. "Olen nüüd," vastasin silmi avades.

Vabandust, ma arvasin lihtsalt, et sa ei taha siin üksinda ärgata.

Sirutasin end ja ajasin istukile. "No tänan siis." Vaatasin toas ringi. Päike paistis soojalt tuppa. Jose'd polnud siin.

"Ema pole praegu kodus. Tal oli midagi tööjuures ja pidi alles hilja tagasi tulema," lisas Lilian siis.

Ma ei suudaks küll terve pühapäeva tööl passida. Kuid emal on puhkepäevad teistel päevadel.

"Ja kus Jose on?" küsisin.

"Eks ta vetsu ikka julgeb minna," sõnas Lilian naeratades.

Panin end riidesse ja tahtsin oma tuppa minna, et end rohkem korda teha. Lilian tuli mulle järele. "Tegelikult me Jose'ga mõtlesime, et kui täna ema ei ole, saame võibolla kellegi siia kutsuda. Tead küll, sensitiivi või nii," ütles Lilian.

Kortsutasin kulmu. "Ma arvan, et selleks peab ette helistama. Arvad, et helistad ja nad kohe tulevad?"

"Jose uuris arvutist natuke ja avastas, et üks, kes oma teenust pakub, elab siin väga lähedal. Mitte küll meie naabruksonna juures, kuid linnast veidi eemal. See pole tegelikult väga pikk tee. Proovida ju võib."

Kuulasin teda ja mõtlesin selle üle. Igast võimalusest tuleb ju kinni haarata. Niisiis olin nõus. "Helistate kohe?" küsisin.

Ta noogutas. "Tahtsin, et sina enne üles ärkad."