Kummaline saatus

18. peatükk

Asetasin võtme lukuauku, hoides kätt juba lingil. Kohe kui luku lahti sain, avasin ukse, hüppasin sisse ja sulgesin selle kiirelt, enne kui uks seda ise oleks jõudnud teha. Nüüd oli aga järgmine nõme asi. Olin jällegi üksinda kodus.

Hingasin juba alateadlikult palju vaiksemini kui tavaliselt, et vähem häält teha. Kuigi pole eriti usutav, et see midagi aitab. Hetkeks silmade ja kõrvadega ümbrust kontrollinud, suundusin kööki, et palava päevaga tekkinud janu kustutada. Kogu aja olin täielikult valvel. Siiani pole aga midagi märgata olnud.

Võtsin kapist klaasi. Meenutades eelmist korda, hoidsin klaasi seekord käes, mitte ei pannud seda lauale. Võtsin välja mahla ja valasin klaasi poolenisti täis. Ja kogu aja, kui seda aeglaste lonksudega jõin, liikus minu pilk ruumis ringi ja kuulatasin tähelepanelikult. Kui aga olin klaasi ära pannud, polnud ikka veel midagi juhtunud.

Suundusin üles oma tuppa. Polnud mingit uste avanemist ega muud kummalist. Kõik oli vaikne. Avasin rõdu ukse, et tuba tuulutada ja vajusin seejärel oma voodile puhkama. Millegipärast tundus mulle, et siin on liiga vaikne. Ent kuni see nii jääb, ei saa mul midagi selle vastu olla.

Võtsin sahtlist välja päeviku, mida pidama olin hakanud. Kirjutasin sinna peamiselt oma tunnetest mineviku ja oleviku kohta. Oma ootustest ja lootustest. Veetsin selle kallal kuskil pool tundi, kirjutades täis vaid ühe lehekülje. Viimaks aga said mul mõtted selleks korraks otsa ja asetasin päeviku sahtlisse tagasi.

Kuulates linnulaulu, mille mõnus jahe tuuleõhk rõdu ukse vahelt minuni tõi, ununesid suuremalt jaolt kõik minu halvemad mõtted. Kõik oli nii rahulik. Juba ammu pole ma midagi sellist kogenud. Siis aga langes minu pilk garderoobile. Vaidlus iseendaga kestis vaid hetke, kuni tõusin, vedasin tooli avatud garderoobi ukse ette ja küünitasin ülemise riiuli poole. Haarasin roheliste kaantega vana märkmiku ja asusin sellega tagasi voodile. Otsisin üles koha, kus mul viimati pooleli oli jäänud ja lugesin edasi. Unustasin end seda tehes nii ära, et mul polnud varsti enam aimugi, kui mitme päeva sündmustest ma lugesin.

Ja mida rohkem ma lugesin, seda rohkem hakkas minu silme ees arenema pilt selle poisi elust. Ja mind pani imestama, kuidas iga lõiguga tema mõtteline maailm minu omaga rohkem sarnanes. Tema elu hakkas järjest rohkem meenutama aegu, mil ma veel meie väikses üürikorteris elasin ja igapäevaselt oma eakaaslaste käitumist kannatasin. Poiss, kelle nime ma siiani ei teadnud, oli vaatamata kõigele siiski positiivse maailmavaatega. Väga tihti tuli ette ka hetki, mil kurbus ja üksindus temast võitu said. Teiste läheduses hoidis ta kõike endas, käitudes pealtnäha, nagu peaaegu midagi poleks viga. Kui aga oli võimalust oma mõtteid avaldada, tuli välja tema tõeline iseloom, mis pingsalt soovis kasvõi üht inimest, keda usaldada ja kellega alati vabalt rääkida saaks.

Aeg ajalt tuli välja ka väiksemaid fakte, mis üllataval kombel minuga suuresti kattusid. Juba varem olin teada saanud, et tema sünnipäev oli vaid päev enne minu oma. Meie mõlema isad olid joodikud, ainult et mina pole enda isa enam aastaid näinud. Me mõlemad kannatasime teiste narrimise ja pilkamise all. Lisaks sellele oli meie mõlema lemmikvärv sinine, lemmik aastaaeg kevad, meile mõlemale meeldib öösel selges taevas tähti ja kuud vaadata, meile mõlemale ei meeldi lumi, mõlemale meeldib muusika, ja kuigi ma selles eriti hea ei ole, meeldib minulegi tavaliselt joonistada. Praegu on lihtsalt selline periood, mil see mind niiväga ei huvita. Ja lisaks sellele oli ka tema seitsmeteist aastane, nagu mina praegu.

See kõik meenutas mulle mingit ammu nähtud filmi, mille pealkirja ma ei suuda meenutada. Igatahes arvestades seda filmi, ei olnud taolised kokkusattumused just alati juhused. Ja meenutades filmi lõppu... No, peategelane suri viimaks samasugust surma, nagu sealne vaim. Surusin selle mõtte aga kiirelt alla. See oli ainult film. Ja see siin oli kindlasti lihtsalt juhus. Seda ütlesin vähemalt iseendale, enne kui hakkasin edasi lugema.