Kummaline saatus

33. peatükk

Materjali läbivaatamine võttis neil kuskil tunni jagu aega. Kui Brian ja Axel tuppa tagasi tulid, oli nende nägudel näha hämmingut. Ema tõusis diivanilt püsti.
"Oli seal siis midagi...?" küsis ta tooniga, kus võis eristada nii uudishimu kui ka hirmu.
"Ma arvan, et peaksite seda ise kuulama," ütles Brian, tulles meie juurde väikese makiga. Ta asetas maki keset elutoa lauda, mille ümber me kõik koondusime.
"Ma ütlen teile. Ma pole kunagi varem veel sellist lindistust kuulnud," kostis Axel, enne kui maki tööle pani.

Alguses oli kuulda vaikseid helisid, kui me tubades jalutasime või omavahel rääkisime.
"See on siin," kostus Lacina hääl lindistuselt.
Natuke aega oli vaikust.
"Oled sa siin?" küsis Briani.
"Ta on siin." See oli Axel.
Hetkeks oli kosta vaikne ümin, mis tundus olevat tüdimuse märk. Ma ei mäleta, et keegi meist seda teinud oleks.
"Kas sa elad siin?" küsis Briani hääl makil.
"Jah." Kõik vahtisid seda kuuldes üksteisele otsa.
"Mis sinu nimi on?"
Vastust polnud. Ja mõneks hetkeks oli vaikus, kui õrn sahin välja arvata, mis lindistustele ikka jääb.
"Ta vaid vaatab meid," ütles Lacina lindil.
Kostis turtsatus. Miski oleks nagu kellelegi nalja teinud.
"Näed sa teda?" küsis Dania kohe peale Lacina lauset.
"Praegu ma vaid tunnen kohalolu," vastas Lacina.
Kostus jällegi midagi turtsatuse sarnast. Keegi nagu tõesti üritas naeru tagasi hoida.
"Kui ma siin varem käisin, sain aimu ühest deemonlikust kohalolust. Nii palju kui mina aru sain, oli ta siin majas üksinda," lausus Dania hääl.
"See on kummaline," ütles Lacina hetke pärast.
"Teie olete kummalised," vastas lõbustatud hääl.
"Ma ei saa öelda, kas ta on deemon. Ma ei tunne tema emotsioone. Ta vaid seisab seal. Ja vaatab."
"Ja sul veab et sa ei tunne."
"Miks sa siin majas oled?" küsis Brian.
"Raske arvata."
"Tahaksid sa midagi öelda?"
"Mulle ei meeldi küsimused. Te olete tüütavad." Kohe peale seda oli kuulda õrna tuulevihinat. Mäletan külmavärinaid, mida ma sel hetkel tundsin.
"Ta läks eemale," ütles Lacina hääl.
"Ma arvan... Ta läheb vist siia," oli kuulda Axeli häält peale lühikest pausi.
"Osaliselt õige," ümises vaikne hääl. "Ah, mitte jäl..." hääl lõppes äkitselt.
"Ma kaotasin ta," hüüdis Axel.
Mõneks hetkeks ei öelnud keegi midagi.
"Mis tuba seal taga on?" kostus siis Lacina hääl.
"Ee... Me ei tea. Sinna tuppa ei pääse," ütlesin mina lindil.
"Te pole proovinud seda lahti muukida?"
"Me ei saa. Deemon ei luba."
Natuke aega vaikust.
"Mis seal on?" küsis Lilian.
"See ruum on seotud siinse kohaloluga. Ta varjab seal midagi," vastas Lacina.
"Jajah, oled osav. Laske nüüd jalga, mul pole erilist tahtmist teil silma peal hoida."
"Kas siin majas võib olla ka teisi hingi? Ma... kuulsin ühel korral midagi. Nagu midagi oleks seal veel, peale selle, keda me siin majas varem tähele oleme pannud," küsis minu hääl.
"Selle intsidendi võid vabalt unustada."
"Ma tunnen vaid ühte kohalolu," vastas Lacina.
Hetk vaikust ja sahistamist.
"See on siin," ütles Axel.
"Mis seal ukse taga on?" küsis Brian.
"Teil pole vaja seda teada."
Õrn prõks ning Axel karjatas.
"Tundub, et midagi pean ma teiega ette võtma." Hääl selle lause juures moondus. See muutus kiiresti madalamaks ning ka hirmsamaks. Mul oli linti kuulates kananahk peale tulnud.
"Deemon," sosistas Lacina ehmunult. "Mida sa tahad?"
"Olen valmis tapma, et kaitsta oma varandust," ütles nüüd täielikult moonutatud judinaid tekitav hääl.
"Miks? Mis seal ukse taga on?"
"Vajadusel sinu hauakamber."
Kostis lohisemist ja Lacina oiatus, kui ta kastiga pihta sai. Siis oli kuulda kõiki muu, mis sellele järgnes. Destini häält lindilt rohkem kuulda ei olnud.

Kui lint läbi sai, laskus meie vahele veel mõneks hetkeks vaikus. Kõik olid kuuldust ehmunud. Esialgu olin ma kahelnud, kas võõra hääle oma omanik oli ikka Destin. Kuid see oli tema hääl, selles ei saa kahelda. Oleksin lihtsalt oodanud teistsugust tooni või midagi. Destin rääkis seal väga ükskõikselt või tavaliselt. Vähemalt alguses. Mind ajas segadusse ka tema lõbustatud toon lindistuse alguses. Ja kui tema toon viimaste lausete juures täielikult muutunud oli, tekitas see minus äkitselt hoopis teistsugust, sügavamat hirmu. Ma ei oska seda seletada, aga see oli teistsugune.

"See on täiesti uskumatu," ütles Brian. "Ma tean, kui haruldane on saada lindistust, kus vaim või deemon vastab küsimustele selgelt. See siin on aga... nagu inimene. Nagu keegi oleks lihtsalt muutunud nähtamatuks ja teiega nüüd mängib."
"Ma ei usu, et keegi minu tuttavatest seda tõeliseks peaks," lisas Axel.
"Aga kas vaatasite ka kaamerate lindistused üle?" küsis Dania.
Brian noogutas. "Aga kaamerad ei tabanud midagi. Kuigi ma oleksin oodanud vastupidist, arvestades seda lindistust."
"Ja nagu te rääkisite enne eksortsismist, siis minu arvamus on, et see oleks hea idee. Ma pole küll varem nii intelligentse paranormaalse kohaloluga kokku puutunud, kuid seda polegi vaja teadmaks, et see olend teile vägagi ohtlikuks võib osutuda," lausus Brian veel.

Kui nad hiljem kõik lahkusid, olime me jäänud väga vaikseks. Ja kuigi mina, Lilian ja Jose juba teadsime Destini 'intelligentsusest' ja sellest, milleks ta võimeline on, oli lindistus meilegi ehmatav. Ja muidugi oli uudishimu minus tugevalt kasvanud. Nii selle kummalise ruumi vastu, kui ka selle hääle vastu, mida köögis olles kuulnud olin. Lindistusel ei öelnud Destin, et keegi peale tema siin veel oleks, kuid ta ka ei eitanud seda.

Õnneks Destin ei andnud sellel õhtul enam endast ka rohkem märku. Dania lubas ühendust võtta kohe, kui on võimalik eksortsism läbi viia. Ja ta lubas, et see ei tohiks väga kaua võtta.

Järgmine hommik ei olnud teistest sugugi erinev. Liikuv mööbel ja nii. Nagu ikka, tegime kõik kiiresti, et majast lahkuda, jalutades seejärel võimalikult aeglaselt kooli poole.

Koolis aga tabas mind väike üllatus. Ja see ei olnud hea üllatus. Minu sõbrad paistsid mind peaaegu täielikult ignoreerivat. Nad vastasid minu tervitustele, või kui ma neilt midagi küsisin. Kui aga omavahel vesteldi, olgu siis teema milline tahes, tundsin nagu mind jäetakse vestlusest välja. Nad nagu ei märganud mind, kui ma just häält ei tõstnud või midagi tabavamat ei öelnud. Ja kui me vahetundidel kas järgmise klassi poole suundusime või niisama jalutasime, pidin ma mitmel korral nad äärepealt silmist kaotama ja vahel pingutama, et nendega sammu pidada. Rääkimise poole pealt andsin viimaks alla ning ei sekkunud enam vestlustesse. Ja nad ei märganud isegi minu vaikimist. Olen kindel, et Destinil on sellega mingit pistmist.

Ning muidugi panin tähele ka seda, et Eric oli meie kambast täiesti eraldunud. Ta oli kogu päeva omaette. Mõnel korral tabasin ta meie poole vaatamas, kuid kordagi ei näinud ma teda kellegagi meie pundist rääkimas. Kuid üks erinevus tema ja minu vahel oli see, et teised tegid Ericust välja, samal ajal kui mina nähtamatu olin. Keegi ei teadnud, mis Ericuga lahti on.

Inglise keele klassi minnes ei olnud Destin veel seal. Istusime oma kohtadele. Jessy ja Lena hakkasid omavahel vestlema ühest filmist, mis paar päeva tagasi telekast oli tulnud. See teema poleks mulle küll erilist huvi pakkunud, kuid siiski ei meeldinud mulle, et nad mind niiviisi kõrvale jätsid. Vanas koolis oli see alati nii olnud, kuid nüüd äkitselt ei saanud ma seda enam nii lihtsalt välja kannatada.
"Jessy," ütlesin viimaks, tõstes häält ja nihkudes veidi lähemale, et nende tähelepanu ikka saada. Nad katkestasid oma jutu ning Jessy vaatas minu poole.
"Kas midagi on juhtunud?" küsisin. "Te nagu ei näekski, et ma siin olen."
Jessy kortsutas kulmu. "Miks sa nii arvad."
"Mul on jäänud selline mulje. Te räägite ainult omavahel ega pööra mulle suurt tähelepanu."
Jessy ja Lena vahetasid hetkeks pilke. Kui Jessy uuesti rääkima hakkas, oli tema toon kuidagi ettevaatlik. "Vaata, asi on Destinis..."
Ohkasin. Muidugi temas.
"Meil on ikka raske aru saada, mis sul tema vastu on. Ja kui sa tõesti arvad, et ta ongi deemon või midagi..."
"Mis siis on?" küsisin veidi kannatamatult.
"Ma tõesti ei tea, mida selle peale teha. Ja kohe kindlasti ei saa ma sellist asja uskuda."
"Te ei peagi seda uskuma," proovisin asja parandada. "Ma vaid palun, et te täielikult tema poolt ei oleks."
Ta ei vastanud. Midagi tema pilgus aga pani mind kartma halvimat.
"Jessy?"
"Vabandust," ütles ta ja pööras end ringi, nagu ei oleks tal kavas minuga rohkem rääkida. Vaatasin taha. Sama tegi ka Lena.
"Mida? Jessy?"
Ta ei vastanud. Kas see 'vabandust' siis tähendaski, et ta on Destini poolel? See oli mulle šokiks. Pöörasin siis samuti pilgu ära, vahtides nüüd oma lauda. Ma märkasin, kui Destin klassi tuli, ent ei vaadanud talle näkku. Aga küllap oli tal hea meel oma saavutuse üle.

Peale seda tundi ei seganud ma end enam üldse teiste vahele. Ja tulemus oli näha kiiresti. Olin täiesti üksi. Vahetunnid veetsin niisama koridoris passides. Ma ei tea, kus teised samal ajal olid. See olukord oli alles segadusseajav. Nad ei taha enam minuga olla, sest Destin on neile nüüd suurem sõber? Aga miks siis mina samal ajal nende sõber ei või olla? Miks mina järsku nähtamatu olen? Või on asi hoopis selles, et nad ei taha olla koos hulluga, kes koolikaaslast deemoniks peab?

Viimane tund oli kunst. Viivitasin jälle klassi minemisega, sisenedes alles siis, kui õpetaja saabus. Istet võttes ei vaadanud ma kordagi Destini poole. Õnneks aga ei teinud ta koguni terve tunni jooksul kordagi minust ka välja. Ta tegeles vaid oma kunstitööga. Tegelikult pole Destin selle koolipäeva jooksul veel kordagi minule tähelepanu pööranud. See on vähemalt hea.

Täna sain minagi oma tööga valmis. Ja see polnud kaugeltki nii kena, kui piltidel minu mõtetes. Ning tunni lõpus oli ka Destinil tema teine pilt valmis. Kui õpetaja seda vaatama tuli, avanes minulgi võimalus pildile pilk heita. Ja nähtu tegi mind tummaks.

Nagu tema eelmisegi töö puhul, oli seegi liiga reaalne. See oli täiesti professionaali töö. Kuid osavus, millega see töö tehtud oli, ei olnud pooltki nii ehmatav kui pilt ise. Destin saatis mulle lõbustatud pilgu, kui ma suu ammuli seda vahtima jäin. Pildil oli kujutatud tükike minu minevikust. Piisavalt kaugest minevikust, et Destin seda teadma ei peaks. Pildil oli näha väike tuba, mis mööbli jaokski veidi liiga kitsas oli. Toa nurgas oli diivan, diivani kõrval aken. Vaade aknast oli täpipealt sama, mis oli meie eelmise kodu elutoa aknast. Sest see oligi meie elutuba. Ja diivanil istus noor tüdruk, käed ümber põlvede ja pea toetatud jalgadele, juuksed segamini rippumas põlvedelt alla. Miski ei öelnud, kes see tüdruk olla võiks, ent mina teadsin, et see olen mina. Sest peale halba koolipäeva olin ma tihti istunud seal samas kohas, täpselt samas asendis. Muudetud oli vaid see, et tüdruku ümber õhus hõljusid kummalised hallid kogud. Pildi teema oli siiski ju fantaasia.

Tirisin oma pilgu lahti ning peaaegu jooksin klassist välja. Sel korral otsustasin kohe ema juurde tööle suunduda. Lilian ja Jose saavad aru, et olen juba lahkunud.

Kool oli minu silmapiirilt juba kadunud ning ma võtsin hoogu maha. Tahtsin värsket õhku hingata. Ma loodan väga, et kui eksortsism aitab ja Destin läinud on, et siis ka minu sõbrad mind jälle aktsepteerivad ja kogu see asi unustatakse.
"Mis sa arvad? Tuli mul kunstis töö hästi välja?"
Minu süda jättis löögi vahele ja ma pöördusin kannapealt ringi, leides Destini endale liiga lähedal. Vaid ligi kaks meetrit.