Kummaline saatus

36. peatükk

Jäin pärani silmadega tema poole vaatama. Tema ema? Eelmine perekond oli soovinud siit majast deemonit minema ajada. Nad arvasid, et see läks läbi, kuni deemon uue raevuga ründas. Destin oli tapnud kirikuõpetaja. Ta ütles, et nad olid väärinud enamatki kui surma. Ma arvasin, et Destin oli olnud vihane, sest teda püüti välja ajada. Aga ta tahtis hoopis kättemaksu oma ema eest?

Ma ei ütle, et nende inimeste tapmine oli õige, ent ühtäkki tundsin ma end kuidagi imelikult. Järgmisel hetkel haarasin kätega peast, kui peavalu uue hooga tagasi tuli. Vajusin maadligi ning oigasin. Destin vaatas alla minu poole, kulm tõstetud. Kuulsin teda omaette midagi pobisemas, kuid sõnadest ma hästi aru ei saanud. Võibolla midagi nagu: keegi hakkas viimaks ka muule mõtlema.

Läbi selle valu mõistsin, et mingi osa minust tunneb Destinile kaasa. Ma võin teda küll vihata, kuid ka tema oli kord inimene, ning vägagi minu moodi, nagu ma tema päevikust teada olin saanud. Ma polnud sellele eriliselt mõelnud, et eksortsism Destini hävitada võiks. Kuid kas temast lahti saamine polegi siis see, mida ma alati tahtnud olen?

Nii ootamatult kui valu algas, andis see ka järele. Tõukasin end üles, kasutades seina toena, kui end ettevaatlikult püsti ajasin.

"Miks sa seda kõike mulle rääkisid?" küsisin ühtäkki palju julgemalt. Tundsin, nagu midagi oleks minus ärganud.

Destin vaatas minu poole, pilk ilmetu. Ta ei öelnud midagi.

"Lootsid, et mul hakkab sinust kahju?" Minu hääles oli kosta vihanoote. Ent ma ei andnud järele.

"Ma ei vaja sinu süümepiinu," vastas Destin ükskõikselt, mängides taas medaljoniga tema sõrmede vahel.

"Tõenäoliselt see ei hävitakski sind. Sa lihtsalt loodad, et sind sellest säästame."

Destin ohkas ning pööras pea jälle minu suunas. Tema pilgus oli seekord näha tüdimust. "Jah, võibolla ma tõesti lootsin midagi," kostis ta ühtäkki samuti häält tõstes. "Aga sa võid minu sõnad samahästi ka unustada. Ma oleksin pidanud paremini teadma." Ta pomises pahaselt midagi iseendale, vaadates seejärel minust eemale. "Minu elu pole varem tähtsust omandanud. Pole mõtet loota, et seda enam ka juhtub." Viimased laused paistis ta samuti pigem iseendale ütlevat.

"Kui sa tõesti hävineda ei taha, võiksid siit majast lihtsalt lahkuda," ütlesin, kõlades veel sama enesekindlalt ning valjult.

"See on minu kodu," ütles ta. "Ma ei jäta seda."

"Sel juhul valid sa ise enda surma. Juhul kui sa tõtt rääkisid muidugi."

Ta ei öelnud midagi.

"Plaanid siis vastu hakata? Tahad meid ka tappa?" Ma muutusin liiga julgeks, kuid hetkel mind ei huvitanud.

Destin tõusis püsti, pööras mulle selja ja suundus trepist üles. Ülemisel astmel jäi ta veel korraks seisma, kuid ei vaadanud tagasi. "Minu saatus oli määratud juba siis, kui tegin vea, äratades endas deemoni. Kui kõik läheb homme nagu teil plaanitud, on ka minu probleemid viimaks lahendatud." Ta kõndis edasi, kuni oli minu vaateväljast kadunud.

Taipasin alles nüüd, et minu süda tagus liiga kõvasti. Rusuvus õhus ning ka minu nõrkus kadus koos Destiniga. Jäin sinna seina najale siiski veel mõneks hetkeks seisma, püüdes üle saada ehmatusest selle üle, mis siin just juhtunud oli. Mulle jõudis kohale, et minu ootamatu julgus oleks võinud mind ohtu seada.

Aga kas Destin oli just andnud vihje, et ta annab alla?

***

Hiljem mõtlesin ma meie vestluse veel mitmel korral peas läbi. Võimalik, et Destin tõesti valetas. Kuigi ta ei paistnud valetavat. Ent ükskõik kui palju ma püüdsin endale sisestada, et ta oligi selle vestluse selliseks plaaninud, jäi osa minust kahtlevaks. Mul oli tekkinud liiga palju küsimusi.