Kummaline saatus

32. peatükk

Neljapäeviti on meil ka kunst. Ja seda ma kardan. See tund ei ole mul koos ühegi oma sõbraga. Ning minu laud on täpselt Destini oma kõrval. Ma viivitasin klassi minemisega. Läksin alles siis, kui õpetaja tunnikella helisedes välja ilmus. Ja Destin oli juba seal, saates mulle kavala naeratuse. Oletan, et olin näost üpris valge. Lohisevate sammudega läksin oma pinki, hoidudes oma tooliga Destinist võimalikult kaugele. Ja ma ei vaadanud tema poole.

Kuna õpilased meie klassis on üpriski aeglased joonistajad, oli meil see hariliku pliiatsiga fantaasia töö ikka veel pooleli. Ainult Destin oli sellega valmis saanud ning ta oli nõus uut tööd samal teemal alustama.

Mul oli üpriski keeruline oma tööle keskenduda, minu käsi värises. Hoidusin siiski Destini poole vaatamast. Kuid kui ma Destini laua poolt õrna klõbistamist kuulsin, tõusis minu pilk tahtmatult ikka viimaks tema poole. Destin naeratas mulle ning murdis ühe käe sõrmedega oma pliiatsi kergelt kaheks. Ta pööras oma pilgu siis tahvli poole ning tõstis käe, saates pliiatsijupi lendu. See äärepealt tabas õpetaja pead, lennates tugevalt vastu tahvlit.

Ma ei saanud asjale pihta. Kuni kõigi pilgud minule pöördusid. Olin segaduses. Õpetaja samuti vaatas mind pahaselt. "Katy, kas sa kodus ka nii teed?" küsis ta kurjalt.

"Mida? Ma ei..."

"Tule võta see üles," käskis ta.

Olin ikka segaduses ega osanud midagi öelda. Ma ei saanudki tõtt öelda. See kõlaks liiga napakalt. Ohkasin siis ning tõusin püsti. Võtsin Destini pliiatsi üles ja viskasin selle prügikasti, kõmpides siis oma laua juurde tagasi. Teiste pilgud minul polnud just meeldivad. Mõned pööritasid silmi. Ja Destin naeratas.

Ülejäänud tunni hoidsin oma pilgu ainult oma tööl. Ja silmanurgast nägin, et sama tegi ka Destin, lihvides oma pilti hoolikalt. Ma ei vaadanud, mida ta joonistas, aga oletan et jälle midagi kõhedat ning hämmastavalt kaunist.

Peale tunde läksime jälle ema juurde tööle. Kuid täna tulime varem ära, sest Dania lubas tulla. Kui koju tagasi jõudsime, oli Dania tulekuni umbes pool tundi. See möödus kiiresti, ja ka Destin ei andnud endast vahepeal märku.

Daniaga oli kaasas kaks nooremas eas meest ja naine. Lacina, õlgadeni mustade juuste ja tumedate riietega, nägi peaaegu välja nagu nõid. Kui Dania teda tutvustas, ütles ta et Lacina on kogu oma elu tegelenud sensitiivina. Ta pidavat tunnetama hingede ning teiste paranormaalsete olemuste kohalolu ning oskavat nendega suhelda. Ta ütles ka, et Lacina on mitmel korral lasknud hingedel võtta üle oma keha, et nendega suhelda saaks. Kuid seda tehakse vaid äärmistel juhtudel.

Kaks meest kes nendega kaasa tulid, olid paranormaalse uurijad. Neil olid kaasas kaamerad, lindistusvahendid, energija mõõtjad ja muu taoline. Ühe nimi oli Brian, teine oli Axel.

Kohe majja sisenedes vaatas Lacina ringi, seejärel ta sulges silmad ja jäi liikumatuks. Kui ta silmad jällegi avas, teatas ta et tunneb õhus negatiivsust. Dania ütles et tema on jõudnud järeldusele, et deemoni tegevus toimub enamuselt teisel korrusel. Sinna me nad ka juhatasime ning Brian ja Axel panid kaamerad koridoridesse üles.

Lacina jalutas meie tubades aeglaselt ringi, nagu Dania seda varem teinud on. Minu toas jäi ka tema peatuma.

"See on siin," ütles ta.

Ma muutusin närvilisemaks. Brian läks Lacina poole, tema käes oli väike aparaat mida nad kutsusid EVP-ks. See pidavat lindistama helisid sagedusel, mida inimkõrv ei kuule ja mida pidavat kasutama vaimud.

Mõneks sekundiks jäi kõik vaikseks. Mõtlesin, kas Lacina tõesti saab kindel olla, et Destin praegu seal on. Kas Destin ei tegutseks siis juba?