Kummaline saatus

38. peatükk

Kuid ma pole kindel, kas selle leidmine mul õnnestub. Päeviku sissekanne oli ju siiski kirjutatud üle saja aasta tagasi. Ning kõnnirada jõe ääres oli küll kergelt läbitav, ent praktiliselt võimatu oli leida kohta, kus oleks võimalus rajalt kõrvale astuda. Kõik oli nii tihnikusse kasvanud. Kuigi jõest eraldas mind vähem kui meeter, ei olnud siin isegi peaaegu mingit vaadet sädelevale veepinnale.

Ma tean, et võin kooli hiljaks jääda. Aga ma lihtsalt ei mõelnud sellele. See peaaegu et ei tundunud tähtiski. Kuigi kui järele mõelda, siis minu praegusel tegevusel ei ole ka erilist tähtsust. Ausalt ei tea ma ka ise, mida ma täpselt plaanisin. Aga miski nagu ütles mulle, et kui ma kohale jõuan, siis ma tean mida teha.

Kui ma selle paiga üldsegi leian, muidugi.

Üks jäme puu kasvas täpselt minu ees. Rada keeras sealt järsult kõrvale, jõest kaugemale. Kastesed puulehed libisesid üle minu näo, kui vana puu ning järsu pöörde nurgal sirutuvate puuokste vahelt läbi pugesin. Krimpsutasin niiskuse peale nägu, ning pühkisin varrukaga üle põse.

Ning ma pidin peaaegu käpuli lendama, kui minu jalg tolle sama vana puu maast välja ulatuva juure taha takerdus. Kuidagi õnnestus mul siiski tasakaal säilitada. Heitsin pilgu maha, uurides hoolikalt, ega mul uusi üllatusi siin ette ei juhtu. Kuid edasi läks rada sujuvalt, kaarega ümber tihniku, mille eesotsas see sama vana puu seisiski, ning jätkus edasi mööda jõe kallast.

Tegin sammu edasi, et oma teed jätkata, kui mulle midagi koitis. Pöördusin tagasi tihniku poole. Puud kasvasid tihedalt üksteise vastus, rääkimata veel omavahel põimunud okstest. Sirutasin käe, püüdes tüvede ning lehtedes okste vahelt leida, kas kusagilt oleks võimalik läbi minna. Paistis üks valus ning märg pressimine vaid.

Alles tihniku teises otsas leidsin koha, kus vahemaa kahe tüve vahel oli enam, kui kaks detsimeetrit. Kuid see viimane puu kasvas juba praktiliselt vees. Ning sealt läbi pressimine paistis palju käte tööd, et hoida end vette kukkumast.

Hingasin sügavalt sisse ning haarasin kindlalt ühest suuremast oksast, tehes kõigepealt kindlaks, et see ikka noor ja vastupidav on. Siis libistasin end külg ees kahe puu vahele. Seal haarasin kiirelt järgmisest oksast, liikudes niiviisi läbi kriipivate okste ning märgade lehtede, lootes väga, et see lihtsalt mõni suvaline puude pundar ei ole. Ning et ma kuhugi siia kinni ei jää. Või vette ei kuku. Neelatasin ning toetasin oma jala ettevaatlikult ühe vana puu jändrikule juurele. Vasaku käega haarasin ühest noorest tüvest. Minu sõrmed puutusid selle ümbert hoides isegi kokku. Lasin parema käega oksast lahti, ning tirisin end kiirelt edasi, samal ajal kui noor puu painduma hakkas, tuues mind ähvardavalt voolavale veele lähemale.

Siis aga puutus minu jalg maapinda. Sain tasakaalu kätte ning vaatasin enda ette. Olin pooleldi puude vahelt väljas, minu ees väike lage plats. Kõva maapind oli kaetud õhukese tuhmi liiva kihiga. Astusin lehtede vahelt välja, seistes nüüd keset seda väikest, umbes kahe ruutmeetri suurust platsi. Siin oli õhukeste, päikese käes helendavate erkroheliste lehtede vahelt oivaline vaade voolavale veele. Platsi kõige kaugemas otsas oli maas pikali vana, aja käes kulunud ning veekahjustustega lai puust plank. Ning ma ei usu, et see looduslikult siia kahele vanale juurele toetuma on tulnud, moodustades suurepärase istumiskoha, kui üksinda tahad olla ning sädelevat vett vaadelda.

Minu pilk libises üle plangu, mööda mind ümbritsevate puude, üle särava veepinna, ja koha, kust ma just tulnud olin, jõudes tagasi plangule. See pidi olema koht, mida Destin oma päevikus mainis. Kükitasin plangu juurde, libistades näpud sellest õrnalt üle. See on siin üle saja aasta olnud? Sel juhul on sellel õnnestunud isegi praeguse olukorra juures uskumatult hästi säilida. Ja see paistis veel isegi kindel. Võtsin seal istet. Esialgu ettevaatlikult. Kuid mul oli õigus; see veel kannab.

Mingi aeg ma lihtsalt istusin seal. Proovisin ette kujutada, kui sul poleks praktiliselt kedagi. Ning see oleks ainus koht, kus end maailma eest peita. Minu pilk jäi pidama ühel laial tüvel, mis minust paremal seisis. Sinna oli justkui midagi graveeritud. Küünitasin lähemale ning libistasin sõrmedega üle jälje. Puu oli vahepeal kasvanud, tehes märgi üpris loendamatuks.

Vaikuse katkestas vali prõksatus, mille tagajärgel ma ehmatusest püsti kargasin. Minu silmad liikusid ringi, otsides hääle tekitajat. Hetk hiljem kukkus puude vahel alla väike, kuid vana välimusega oksatükk, jäädes mitmel korral teiste, tihedate okste tõttu pidama, enne kui viimaks maad puudutas. Siis oli jälle vaikus. Küllap oli juba nii kuivanud, et ei pidanud enam vastu. Ja mina juba arvasin, et...

Võtsin sõnad tagasi. Ei kusagilt tulev tugev tuulehoog puhus mulle ootamatult täpselt näkku, tõugates mind peaaegu vette. Viimasel hetkel suutsin aga haarata peenikesest oksa tipust. Esialgu andis see järele, ning ma libisesin kiire vooluga veele lähemale. Viimaks jäin aga pidama. Oks oli õnneks piisavalt tugev, et mind hoida. Tuul oli kadunud sama äkiliselt kui see oli tekkinud. Tõmbasin end kiirelt tagasi, olles kaldunud üpris kaugele vee kohale. Ning see oks ei pruugi igavesti mind kinni hoida.

Aga mis see just oli? Vaatasin suurte silmadega ringi, otsides... midagi. Olen kuulnud paranormaalsetest nähtustest, mis on tegelikult aega kinni jäänud hetked. Või oli see hoopis helide kohta? Minu mõtte katkestas mingisugune liikumine, mida ma vaid silmanurgast märkasin. Pöördusin kannapealt ringi, vaadates enda ümbrust. Ning kohe nägin seda uuesti. Kuid ikka silmanurgast. Nagu mingi must jutt oleks madalal maa kohal minu selja taha liuelnud. Pöördusin jälle ümber. Ent ikka ma ei näinud selgelt midagi. Ning siis oli jällegi sama liikumine, minu teisel küljel seekord. Ja kuidas ma end ka ei pööranud, õnnestus üha kiireneval liikumisel ikka minu pilgu eest põgeneda. See tundus, nagu keerleks minu ümber mitmeid väikseid musti olendeid. Kuhu ma ka ei vaadanud, nägin neid silma nurgast minu pilgu eest põgenemas.

See ajas mind kiirelt segadusse. Jäin järsult seisma, olles kindel, et ma ei saa neid niiviisi kätte. Minu hingamine ning südame löögid olid kiirenenud, nii kummalisest liikumisest, kui ka sellest pöörlemisest. Nüüd aga võtsin ma sügavalt hinge, otsides silmadega hoopis midagi muud.
"Destin?" küsisin ebakindlalt.
Ning nagu minu sõna oleks mingi käsk, liikumine minu ümber lõppes. Mõneks hetkeks jäi kõik vaikseks. Kuulsin vaid vee vulinat ning tuule kohinat lehtedes.

Miski vaatab mind. Ma võin vanduda. Kellegi silmad on minule kinnitunud.

"Ja kui ongi?" kostus varsti kellegi tüdinenud hääletoon, mis tuli... ma ei teagi täpselt, kust. Umbes nagu kõikjalt minu ümbert.
Hingasin aeglaselt ning sügavalt sisse, siis veel aeglasemalt ning värelevalt välja. Minu südamelöögid kajasid sellisest äkilisest asjade käigust valjult minu peas.
"Sa... polegi läinud," ütlesin vaikselt, peaaegu omaette.
"Sinule on see muidugi pettumuseks," vastas tema hääl. See kõlas peaaegu nagu sunnitud ükskõikseks.

Minu silmad ei tabanud ikka midagi. Ning hääle asukohta oli võimatu kindlaks teha.
"Ei... tähendab, ma..." Ma vakatasin, jättes selle vastuse sinnapaika. "Mida sa siin teed?" Muidugi, see oli väga mõtekas küsimus. Mul lihtsalt ei tulnud muud erilist kohe pähe.
Minu silme ees hakkas midagi toimuma. Väikesed mustad osakesed, nagu tolm, ilmus välja ei kusagilt, keereldes täpselt minu ees ning kasvades mõne lühikese hetkega suureks koguks, võttes siis täpsema kuju. Siis seisis minu ees juba Destin, tema nägu minu omast kõigest paari tolli kaugusel. Ja ta paistis pooleldi läbi.

Taganesin poole sammu võrra. Ta vidutas minu poole silmi. Ja ta ei paistnud just eriti heas meeleolus. Ma neelatasin valjult.
"Mina passin siin eraldatuses, lastes puhata sellel, mis minust veel järel on." Ta astus mulle poole sammu võrra lähemale, tehes tasa vahemaa, mis ma meie vahele olin toonud. "See häirib sind? Arvasite, et ma ei või enam oma koju jääda. Ja nüüd ei meeldi sulle ka see, et paar ruutmeetrit puude vahel endale olen hõivanud?" Destin oli vihane.
"E-Ei, ei..." kokutasin, vaadates tema tumedatesse silmadesse, mis mulle liiga lähedal olid. "Ma lihtsalt... küsisin."
Destin silmitses mind mõne sekundi, nohises midagi pahuralt, ning astus tagasi. Kuid ta pöördus siiski näoga tagasi minu suunda ja asetas käed rinnale risti.
"Teie tahtsite paika kus elada. Mina tahtsin olla ainsas kohas, millel on mulle tähendus," ütles ta nüüd juba tasasemal, vaoshoitud häälel. "See oli aus võitlus. Ja mina jäin kaotajaks. Seda soovisid kuulda?" Ta vaikis hetkeks, silmitsedes mind ikka samamoodi. "Ja kui sul midagi selle vastu ei ole, eelistaksin ma nüüd üksindust."

Maigutasin suud, teadmata täpselt, mida öelda. Olin oodanud, et ta võibolla mulle kätte tahab maksta või midagi. Aga ta palub mul hoopis lahkuda?
"Sa siis ikkagi valetasid," laususin lõpuks toonitult.
Destin tegi sügava hingetõmbe, mis kõlas peaaegu ohkena. "Ma ei valetanud sulle." Ta kõhkles hetkeks. "Ma valetasin endale." Tema pilk oli nüüd löödud maha. "See maja oli kõik, mis mul veel oli. See hoiab ainsaid mälestusi, mis mul on. Ainsaid mälestusi sellest, mis minu elus üks mõttetus ei olnud. Ma teadsin alati, et inimesed ei jäta seda kohta igaveseks rahule." Tema toon vajus süngemaks. "Mujal pole mul elu. Kui ma ei saa jääda paika, mis on kõik, millest ma veel hoolin, siis pigem haihtun olematusse kui hõljun igaviku maailmas, mis on minu silmis tühjus."
Proovisin kuuldut seedida, lastes tema sõnadel minu mõtetest veelkord läbi käia. "Miks sa... üle ei lähe? Teispoolsusesse, või sinna?" küsisin ettevaatlikult.
Ikka maha vaadates tõi ta kuuldavale turtsatuse, ning tema näole tekkis rõõmutu muie. "Ma ei saa. Ma pole selleks võimeline."
"Aga... miks?"
"Ma surin enne oma loomuliku surma," ütles ta, nagu oleks see enesest mõistetav. "Elu siin inimmaailmas on vaid selleks, et hinged saaksid areneda, samal ajal kui neid kaitseb nende keha. Ja mida tugevamaks saab hing, seda nõrgemaks jääb keha, et hing saaks õigel ajal vabaneda." Ta kehitas õlgu. "Pole keha, pole ka arenemist. Ja pole ka võimalust minna üle oma tõelise elu juurde."
Kui väga tema sõnad minus ka uudishimu äratasid, ei olnud ma siin et temaga lobideda. Ja ma ei usu, et ka tema seda sooviks.
"Sa oled siis maa peal kinni," ütlesin vaikselt. Midagi uhus minust jällegi läbi. Kaastunne. Ja süütunne. Nüüd, kui oli võibolla juba liiga hilja.
"Ja hing ei ole võimeline ise end hävitama. Mul oli võimalus kogu see mõttetus lõpetada. Ja ma olin otsustanud seda teha..." Ta vaikis.
"Miks sa siis veel siin oled?" küsisin vaikselt.
"Ma andsin alla," ütles ta näiliselt ükskõikselt. "Viimasel hetkel, vaid sekundeid enne, kui kogu minu olemus tuhandeks killuks oleks kistud. See oli liiga suur piin. Ma valetasin endale. Lõin araks. Lagunemise asemel tegin kiire otsuse, rebides kogu oma olemuse vaid kahe sekundi jooksul majast lahti." Ta tõstis pilgu, vaadates mulle silma. "See on liiga lühike aeg. Püüa ette kujutada, et sinu jäsemed rebitakse küljest. Tunde veetsin ma lihtsalt hõljudes, minnes kaasa tuulega, mis mind aeglaselt eemale kandis. Võttis kaua, enne kui suutsin oma põletava olemuse liikuma panna. Osa minust jäigi majja. Paari nädala jooksul on aga seegi haihtunud."
Krimpsutasin nägu. Mulle meenus, kuidas ta sel päeval karjunud oli. See pidi talle kohutavat piina valmistama.
"Miks sa lihtsalt... tagasi ei lähe? Või eksortsismi ajaks ei lahkunud?" küsisin tasasel häälel.
"Tead sa üldse, mida eksortsism endast kujutab?" küsis ta toonitult. Aga ta ei lasknudki mul vastata. "Risti-rästi asetatud nõelataolised nähtamatud asjandused, ehk piirangud, mis pressivad hinge oma teelt. Kui augud on piisavalt suured, võivad need vaimu aheldada. Deemoni need vaid lükkavad eemale. Ja kui deemon on parasjagu aheldatud kellegi kehasse... kujuta ise, mida hunnik nõelu teha võib."
Tahtmatult väristasin õlgu. Ja süütunne minus üha kasvas.
"Piirangud ei jää sinna vaid eksortsismi ajaks. Need jäävadki sinna. Ma ei saa enam isegi üle kõnnitee, selle maja juurde käivale platsilegi astuda." Ta vaikis. "Ja nüüd," ütles ta mõne hetke pärast, "parem kui ma sind siin rohkem nägema ei peaks. Inimestest on mul pikaks ajaks küllalt," kostis ta toonitult. "Ma saan sind ka sundida, juhul kui unustanud oled." Ta vidutas minu poole silmi.

Jäin hetkeks veel sinna seisma, kuni viimaks pilgu maha viskasin ning sammu tagasi astusin. Ent siis meenus mulle midagi. Vaatasin tagasi Destini poole, astudes seejärel kaks sammu lähemale. Pistsin käe taskusse, kus minu sõrmed tundsid hõbeda jahedat siledat pinda

Tõstsin käe enda ette.
"Sa ütlesid, et ei saa seda avada," laususin peopesa avades, tuues väikese ovaalse amuleti nähtavale. Seda nähes Destini olek muutus. Tema suu vajus veidi lahti. Ta oli üllatunud.

Tõstsin ka teise käe, et amulett ettevaatlikult avada, oletades, et see ese on Destinile oluline. Amuleti mõlemad pooled avatult minu peopesal lebamas, sirutasin käe tagasihoidlikult Destini poole. Astudes aeglaselt lähemale, tõstis ta enda käe. Ta võttis amuleti peenikesest ketist, mis minu peopesalt alla rippus. Ta vaatas seda pikalt, ikka üllatunult. Ta ei olnud minult midagi sellist oodanud.

Pöördusin uuesti ümber, astudes tagasi märgade lehtede vahele. Hoides kinni ühest noorest oksast, vaatasin veel viimast korda tagasi. Destin oli seljaga toetumas vastu üht puud, hoides amuletti enda ees ning silitades põidlaga selle avatud servi. Ta ei paistnud enam niiväga üllatunud. Tema pilgus oli seekord hoopiski igatsus. Ja kurbus. Kui ta poleks surnud, arvaksin, et iga hetk võin näha tema silmanurka tekkimas pisarat. Kuid kes teab, võibolla ta isegi on võimeline ka nutma. Siis aga pöörasin oma tähelepanu temalt, pressides end uuesti läbi tihedate okste, samal ajal mõeldes sellele, et oleme rikkunud kellegi elu. Ja see ei olnud hea tunne.