Kummaline saatus

27. peatükk

Hommikul ärgates tundsin end paremini, kui üle pika aja tundnud olen. Olin ergas ning rõõmsameelne, minu tuju oli palju parem. Kuigi ma teadsin, et see jubedus ei pruugi veel läbi olla, ei olnud minus enam seda hirmu. Nagu oleks tuul selle minema pühkinud.

Muutust oli märgata meis kõigis. Kuid vastupidiselt meie kolme kergendustundele, oli ema eilsest alles segaduses. Tema polnud ju aru saanudki, et midagi kurja siin viibis.

Ning niisama hästi, nagu läks hommik, läks ka kogu ülejäänud päev. Ma julgesin vabalt olla oma toas, kirjutada päevikut, lesida rõdul sooja päikese käes jne. Ning kordagi ei pidanud ma tajuma midagi kurjakuulutavat. Ma sain minna vabalt raamatukokku ja kasutada seal arvutit, ilma et oleksin pidanud kartma. Ühel hetkel leidsin end isegi aeglaste sammudega liikumas koridori otsa poole, kus seisis vana uks, mis viis kõhedasse kolaruumi. Ent siiski jäin seisma. Ei, ma ei saa liiga julgeks minna. Võibolla veel mõni päev oodata, et saaksin kindlam olla. Ma ei saa enda eluga, või Destini tagasi kutsumisega riskida.

Õhtu oli rahulik. Täpselt selline, nagu olen oma elu unistanud. Ei midagi paranormaalset, mille hirmus elada. Destin oli läinud.

Uinusin sel ööl rahulikult ning kiiresti. Ja sama erk kui eelmiselgi hommikul, olin ka sel korral. Sättisin end kooliks korda, võtsin oma koti ning läksin sellega alla kööki. Sain istuda hommikusöögiks köögilaua taha, ilma et toolid liikunud oleksid. Majast lahkudes sain ise avada ukse, ilma et see seda ise teinud oleks.

Kooli jõudes langes minu enesekindlus vaid veidi. Ma ei tea, kas Destin on siin. Kuid miks ta peaks olema, kui ta on kadunud meie kodust? Selle mõttega ma rahustasin end ning suundusin koolis oma kapi juurde, et inglise keele asju võtta.

Seal seistes sundis minu toiminguid peatama aga äkiline köhahoog. Endalegi märkamatult vajusin selga vastu kappi libistades istukile põrandale. Minu peas hakkas kumisema ning heledad täpid särasid minu silme ees. Toetasin lauba käele, et pead puhata.

"Võibolla peaksid arsti juurde minema," lausus kellegi hääl minu kõrval, kelle lähenemist ma tähele ei olnud pannud. Tundsin ka just sel hetkel, kuidas suurem köha järele andis, kuigi pea ikka veel veidi segane oli. Tõstsin siis pilgu aeglaselt rääkija suunas.

"Sina!" karjatasin, nähes Destinit seismas minu ees. Minu käed ning jalad hakkasid kohe kiirelt rabeledes tööle, et viia mind ohust võimalikult kaugele. Lõin aga pea vastu kappi ära ning jäin hoopiski paigale. Järgmisena haarasin esimese õpiku, mis minu lahtisest kotist mulle ette jäi, ning loopisin selle kogu jõust tema poole.

Destin püüdis raamatu aga ühe käega õhust kinni ning pööritas silmi. "Sul veab, et keegi seda pealt ei näinud. Sa nägid niiviisi päris kahtlane välja," kostis ta nagu muuseas.

"K-kao minema!" kogelesin hirmunult.

"Te ei arvanud ju, et minust nii lihtsalt lahti saate?" ütles ta minu lauset eirates. "Eks mul on taolist asja ka varem ette tulnud. Sel korral valisin lihtsalt teise meetodi selle ebamugavuse vältimiseks."

Ma ei vastanud talle. Jälgisin vaid tema kogu, kui ta minust vähem kui meetri kaugusel seisis. Poiss, keda algul olin pidanud lihtsalt omamoodi ja müstiliseks ning samas heaks ning abivalmiks isiksuseks. Ta tõesti nägi praegu välja nagu tavaline inimene. Miski ei reetnud, et ta võiks hoopiski olla julm deemon.

"Rahune nüüd maha, me oleme koolis mitte minu majas." Ta lasi neil kahel viimasel sõnal veel eriti hästi välja kõlada. Ja ma ei vaielnud talle vastu. Kuid ainult selle pärast, et olin surmahirmus.

"Inglise keeles näeme siis," lisas ta naeratusega ning eemaldus, just nagu tavaline õpilane.

Ma ei tea, kui kauaks ma sinna maha istuma ning hingeldama jäin, minu pilk tühjuses. Hommikune kindlusetunne oli täielikult kadunud. Destin siiski oli tagasi. Ning mingil arusaamatul põhjusel käis ta koolis edasi. Ja mida mina siis tegema peaks? Ma ei saa ju lihtsalt Destiniga ühte klassi astuda, nagu poleks midagi valesti. Ma ei saa niiviisi koolis käia.