Kummaline saatus

23. peatükk

Kas Destin oli siin? Kas ta oli alati siin? Vaatasin toas ringi, oodates ohtu igast küljest. Lilian ning Jose ootasid aga siiani minu seletust. Ühtäkki tundsin end liiga avalikult. Ja hirmutatud mõttest, et jagame seda maja taolise deemoniga. Ma poleks iialgi suutnud seda uskuda. Ja veel Destin?

"Lähme siit minema. Ma ei saa siin majas olla," pobisesin end voodilt maha tõugates ning ukse poole komberdades. Nad tulid kahekesi mulle järgi, siiani segaduses. Kuid nad tõenäoliselt teadsid liigagi hästi, mis siin enam-vähem juhtuda võis, kui meie maja kummitab. Nii ei öelnud nad siis sõnagi. Jõudsime alla eesruumi.

Tormasin kohe ukseni, oodates värsket õhku, mis mulle vastu tuleks. Vaatamata põgenemissoovile, jäin siiski pingsalt seisma kui uks järjekordselt enne minu puudutust avanes. Ja seekord ei suutnud ma end enam tagasi hoida.
"Lõpeta see ära!" röökisin vihaselt, otsides silmadega mingisugust liikumist. Jose ja Lilian minu taga jäid ehmunult pealt vaatama.

Uks hakkas vaikselt kõikuma, nagu poleks täpselt kindel, kas minna kinni või jääda lahti. Tõmbusin automaatselt oma õe ning venna vahele, kes samuti taganesid. Selle peale uks aeglaselt sulgus, mis jättis kummalisel moel mulje, nagu oleks ta pettunud. Teeseldud pettumus, kui täpsustada.

"Katy? Kas sina karjusid siin?" küsis ema ukse vahele ilmudes ja kulmu kortsutades.
"Ee..." Proovisin ruttu mõelda. "Jah..."
"Midagi juhtus?"
"Ma... Lilian käis mulle peale, et temaga ühte... poodi homme läheksin. Ma ei tahtnud minna." Mõttes lõin oma pead vastu seina. Kas veel lamedama vabanduse peale oleks saanudki tulla?

Ema jäi meid kõiki kahtlevalt silmitsema. Vaikus pani mind nihelema ning lisaks tahtsin ma juba minema saada. Viimaks ema ohkas ning läks tagasi.

Vaikides vaatasime mõneks hetkeks üksteisele otsa. Kuigi ma tahtsin välja saada, pelgasin läbimast ukseavast mida avas Destin. Lilian kindlasti märkas minu hirmu. Igatahes läks ta ise vaikselt ukseni ning avas selle aeglaselt. Siis lükkas ukse lahti. Ja midagi kummalist ei juhtunud. Kõigest lühikese hetke viivitades, ruttasin ma majast välja, tervitades jahedat õhku ning tuult rõõmuga.

"Olgu, mis siis seekord juhtus?" küsis Jose, kui olime majast eemale saanud. Ma olin praktiliselt jooksnud, olemata nõus ütlema sõnagi, enne kui maja silmapiirilt kadunud on.

Ma polnud kindel, kas Destin saab meid ka siia jälitada. Arvatavasti saab. Miks ta ei peaks saama? Aga kas ta oli siin praegu?
"Ma käisin seal surnuaias," ütlesin.
"Leidsid sõnumi tähenduse?" küsis Jose lootusrikkalt. Samuti täitus ka Liliani pilk uudishimuga. Kuid ka kõhklusega, teadmata kas minu uudised on head või halvad.
"Leidsin," vastasin noogutusega, vahtides ainiti enda ette, õigupoolest midagi nägemata. "Ma pidin lugema haudu." Vaikisin hetkeks ja hingasin sügavalt sisse-välja, enne kui jätkasin. "Seal olid Theresa Castro ning tema poja Destin Castro hauad."

Meie vahele laskuv vaikus paistis kestvat pikana, kuigi kestis arvatavasti vaid mõni sekund.
"Oota, Destin? Kas sellel ühel poisil sinu klassis polnud mitte sama nimi?" päris Lilian.
Hingasin uuesti sügavalt välja, minu hingeõhk värisemas. "See ongi tema. tema ongi deemon meie majas."
Üllatusest ei teadnud esialgu kumbki, mida öelda. "Ee, see ei ole ju loogiline," ütles Lilian viimaks. "Võibolla on neil ainult sarnased nimed?"
Raputasin pead. "Ei, see on tema. Ma mainisin seda talle koolis, mida ma surnuaias nägin. Ja ta... Ta vist ei varjanudki seda väga. Ta ütles selle mulle välja, et ta on deemon." Minu häälest hakkas järjest rohkem kostuma hirmunoote, kuni ma viimaks vaid puterdades sosistasin.
"Aga ta ei saa ju... Dania ütles, et deemonitel pole olnud maist elu," jäi Lilian kahtlema.
"Ma tean. Aga... Aga Destin on varem maininud, et inimesed ei tea vaimudest ja deemonitest kõike. Aga siis ma veel ei teadnud, mis ta ise on." Meenutades nüüd neid jutuajamisi, hakkas paistma rohkemgi tõenäoline, et see tõesti on Destin. Ja mitte et deemon meie majas vaid mängib minuga.
"Ja peale seda jooksin ma koju. Mul oli plaan majast minema joosta. Otsisin oma kapist jooksu pealt paar riideeset ning köögist midagi söögiks kaasa. Järgmisel hetkel oli Destin köögiukse vahel ja rääkis minuga. Kui ma jooksu pistsin, tiris miski mind lakke ja lasi mul alla kukkuda ja... Ma ärkasin oma voodis." Judinad jooksid seda kõike meenutades üle minu selja.

"Sul on õigus," ütles Jose äkitselt. Kuna ma tema mõttest kohe aru ei saanud, hakkasin kartma, et ta on jälle Destin. Kuid Jose hääl oli pigem hirmul. "See on Destin. Ma oleksin pidanud sulle kohe ütlema, aga ma ei... Ma arvasin et peate mind lolliks."
"Mida?" jõudis Lilian küsida enne mind.
"See kord kui ma Destinit nähes koolist välja jooksin," ütles ta. "Ma ei öelnud sulle, miks ma seda tegelikult tegin."
Jäin ootama.
"Ma olin tema silmi varem näinud. Nagu oleksid need mulle mällu sööbinud. Mäletad seda korda, kui ema mind keldrisse palus, kuid ma tulin tagasi, öeldes et tundsin midagi kummalist? Ma tegelikult ainult ei tundnud, vaid ka nägin. Ma nägin mingit kogu, seismas minu ees seina ääres. Ainult tema silmad olid mulle selgelt nähtavad. Ma ei tea, miks ma sellest teile rääkinud ei olnud. Ja see polnuks ju loogiline, et üht õpilast deemoniks peaksin. Seepärast ma ei maininud seda peale Destini nägemist."

Vaikisime jällegi. Suur osa müsteeriumist oli lahendatud. Aga kas see on hea või halb? Ja mida edasi teha?

"Aga miks ta koolis käib?" küsis Jose viimaks vaikust murdes.
Kehitasin õlgu.
"Võibolla me peaks välja uurima," pakkus Lilian.
"Kuidas?" tahtsin teada.
Ta ohkas ja suunas pilgu rääkides kaugustesse. "Kui asi on nii nagu sa rääkisid, on see kaugel sellest, mida telekas võib näha. Ta on nagu... inimene. Sa oled temaga rääkinud koolis. Me saame seda teha ka nüüd."
Mul lõid silmad pärani. "Ma ei hakka..."
"Katy, mõtle selle üle. Ma saan aru, et sa ei tahaks rääkida mingi... musta lõriseva häälega koguga, kes... ma ei tea. Sa oled isegi telekast näinud. Kuid kui Destin saab rääkida nagu inimene, ei tohiks see põhimõtteliselt nii raske olla."
Tema jutus oli iva. Kuid lisaks sellele kohutavale hirmule, ma ka vihkasin Destinit. Vihkasin, mida ta oli teinud Josele ja ka meile.

Peale pikka arutamist, vastu rääkimisi ning puiklemist õnnestus Lilianil mind nõusse saada. Mitte et ta ise seda nii väga teha oleks tahtnud. Ka Lilian kartis. Kuid juba suundusime tagasi maja poole. Seda nähes, ning mõeldes eelseisvale, hakkas mul kõhus keerama.

Lilian avas jälle ukse, mille tulemusena polnud mingisugust ise-avanemist. Läksime aeglaselt sisse. Maja oli vaikne, kui välja arvata teleka vaikne hääl elutoast. Neelatasin kuuldavalt, kui suundusime kolmekesi üles korrusele.

Otsustasime minna raamatukokku. Meie sammud olid rasked ja aeglased, täis ebakindlust. Ruumi jõudes ei sulgenud me ust. Me ei läinud sellest ka eriti kaugemale. Vaatasime kolmekesi üksteisele otsa, nagu küsiks, kes alustab. Aga mida me täpsemalt tegema pidime?

Viimaks Lilian ohkas sügavalt ning alustas, proovides kõlada selgelt ning valjult. "Destin, kas sa oled siin?"
Vaikus.
"Me tahame vaid rääkida," lisas ta siis.
Ikka ei midagi.
"Sa saad lihtsalt öelda, mida sa tahad."
"Ma ei usu et ta midagi muud eriti tahabki," segasin vahele, "kui vaid meid siit majast välja."
Kui ikka vaikseks jäi, kuulsin Liliani valjult neelatamas. "Või tahad sa lihtsalt tähelepanu? Sul on võimalus seda praegu saada, Dust."
See pani mind võpatama ja tahtsin Liliani kohe hoiatada. Ma tean, kust Lilian sellise lause võttis. Ma olin seda rohelist märkmikku näidanud ka neile. Ühe kuupäeva all mainis Destin, kuidas ta oli vihanud, kui teda selle nimega pilkavalt kutsuti. Ja tähelepanu otsimise mainimine ei pruukinud samuti midagi head tähenada.

Kuid enne, kui suu avadagi jõudsin, kuulsin Liliani õhku ahmimas, kui ta nähtamatu jõu tõttu selg ees vastu vastas seina lendas. Ta vajus oiates seina najale istukile, sulgedes valust silmad.
"Palun, ära tee," hüüdsin ehmatades, otsides silmadega Destinit.
Vastuse asemel kuulsin aga kriginat. Järgmisena nägime, kuidas raske suur puidust kapp vajuma hakkas, otse Liliani poole. Tal ei olnud enam aega põgeneda, tõmbus vaid kägarasse, kattes näo kätega.