Kummaline saatus

37. peatükk

Järgmisel hommikul ärkasin teistest veidi varem. Läksin vaikselt kööki, valasin endale kaussi helbeid ja piima ning istusin seal süües üksinda. Mingis mõttes ma ootasin, et midagi juhtuks. Selline vaikus oli harjumatu.

Kui tühja kausi kraanikaussi jätsin, jalutasin vaikselt elutoast välja. Trepi ees jäin seisma ja vaatasin üles. Keegi meist pole enam tükk aega seal käinud. See oli kummaline, et ma ei tundnud hetkel nii suurt hirmu. Ma võiksin minna üles. Istuda voodile oma toas. Ent ma jäin alla. Ma ei astunud trepile, sest midagi sügaval minu sees ütles, et see on vale. Kui Destin oli leppinud sellega mis temast saab, ja kui ta tahab jääda üksinda, võib talle selleks ajaks seda rahu anda.

Pöördusin kannapealt ringi ning eemaldusin trepist. Mulle ei meeldinud, et olin ühtäkki hakanud talle kaasa tundma. Ta on meile liiga palju halba põhjustanud, ning nüüd oli tal õnnestunud mind nii palju mõjutada.

Kuid see mõte ei kaotanud seda süütunnet. Isegi kui püüdsin endale kinnitada, et ei tohi seda tunda.

Tunnid möödusid, ja kõik jäi ikka sama rahulikuks. Välja arvatud mina. Mida enam aeg möödus, seda närvilisemaks ma muutusin. Püüdsin seda teistele mitte välja näidata, kuid ma tean, et nii Lilian kui ka Jose märkasid seda.

Kella kolme ajal koputati uksele. Daniaga oli kaasas lisaks Lacinale, Brianile ja Axelile veel ka üks vanem meesterahvas. Preester, kui täpsem olla. Teda nähes tundsin end veidralt. Süütunne vaid paisus. Nad lähenesid vaikselt elutoale, mina neil sabas lonkimas. Ma ei pööranud suuremat tähelepanu sellele, mida nad rääkisid. Tahtsin end sellest välja lülitada.

"Katy?" Lilian asetas oma käe õrnalt minu õlale, vaadates mind murelikult.

Ma ei öelnud midagi.

"Kui tema sõnad sulle tõesti nii väga mõjuvad, ei pea sa siia jääma. Tegelikult ma usun, et ka Jose ei jää. Ning ma pole kindel, et ka mina."

Vahtisin maha oma jalgade poole ja noogutasin aeglaselt.

Kui nad elutuppa pidama jäid, soovitas Dania meil kolmel nagunii lahkuda. Me oleksime õue läinud, ent keset koridori jäin ma seisma. Ma ei mõelnud õigupoolest millelegi. Ma ei teadnud, millele mõelda. Nõjatusin vastu seina ning libisesin maha istukile. Lilian ja Jose tulid minu kõrvale ega öelnud esialgu midagi. Võibolla lootuses, et ma peagi teekonda jätkan.

Me polnud aga elutoast piisavalt kaugel. Ma kuulsin preestri häält, kui ta eksortsismiga alustas.

"Võibolla me peaksime siiski välja minema?" kostis Lilian mõne hetke pärast vaikselt.

Ohkasin ning tõusin uuesti püsti, nemad kaks järgimas minu eeskuju. Jõudsin teha vaid sammu, kui elutoast tulevas hääles oli kosta muutust. Preester hakkas rääkima kiiremini. Seisin hetke seal liikumatult, surudes peopesad kokku. Viimaks pöörasin end ümber, suundudes tagasi elutoa poole.

"Oodake, korraks," ütlesin teistele, kes minu liigutuse peale segadusse sattusid. Ent nad tulid mulle järgi.

Ma pole päris kindel, mida ma tahtsin. Elutoa ukseni jõudes võtsin hoogu veidi maha. Ning ukse kõrval jäin hetkeks seisma, enne kui arglikult ümber nurga vaatasin.

Ma nägin Lacinat istumas ühel köögitoolil. Tema jalad, käed ja vöökoht olid tooli külge seotud. Lacina ees seisis preester, käes väike raamat. Tõenäoliselt piibel. Axel ja Brian olid üles pannud kaamera, ja võibolla ka EVP, kuigi ma praegu seda ei näinud. Praegu seisid nad mõlemad kummalgi pool Lacinat, tema taga. Ja ema seisis Daniaga seal samas tegevuse kõrval.

Lacina silmad olid suletud. Aeg ajalt tõmbles ta õrnalt, kuid midagi erilisemat ei juhtunud.

"Nad kutsuvad Destinit tema keha üle võtma," sosistas Jose. "Nii pääsevad nad eksortsismi läbiviimiseks temale lähemale."