Kummaline saatus

34. peatükk

Peale hetke hirmunult jõllitamist haarasin oma koti järele, kust tirisin välja väikese valge pudeli. Ma ei tea kui palju see mind aitaks, aga see on minu ainus kaitse.

Destini näole ilmus õrn muie. "Mida sa sellega teha kavatsed?"

Mul pole aimugi. Pritsin tema suunas? Panen endale peale, et ta mulle lähedale ei saaks tulla? Kas see aitaks üldse?

Tundsin ühtäkki kõrvetust oma käes ning suutsin kiljatust vaevu tagasi hoida, kui pudel minu käest kukkus. Selle kork lõi lahti ning ma märkasin hetkeks üht leeki sealt välja nilpsamas. Plastikust pudel vajus ise kuumuses veidi kokku.

"See on nagu keemia, tead," lausus Destin nagu muuseas. "Deemoni ja püha vee kokkupuude õigetes tingimustes ja lõpptulemuseks võib päris vägev pomm olla."

Ma ei tea, kas ma peaksin nüüd põgenema, appi hüüdma või mida?

"Mida sa veel tahad?" küsisin viimaks julguse kokku võttes.

"Sa tead mida ma tahan. Selle saavutamine ei edene aga piisavalt kiiresti. Kuid olen päris kindel, et need samad uurijad teile viimaks ikka väljakolimist soovitavad."

"Meil pole kuskile minna." Avastasin, et minu hääl kõlas peaaegu isegi paluvalt.

"See pole minu asi," vastas ta ükskõikselt.

"Miks sa selline oled?" Ma ei tea, kust mul see rääkimisvabadus järsku kasvama hakkas.

Destin muigas ning kergitas kulmu.

"Sa olid ju kunagi inimene. Miks sa üldse ei hooli?" Minu hääl oli tavalisest veidi valjem ning ikka paluv.

Ta kehitas õlgu. "Kes minust kunagi hoolinud on?"

Kuhu see jutuajamine välja viib? Aga ma olin juba veidi julgust saanud. Ja võibolla on mul võimalus saada natuke selgust asjale. "Oled vihane, sest sind ei sallitud sinu elu jooksul?"

Destin pööritas silmi. "Ära räägi tooniga, nagu oleks mul mingeid probleeme. Ja sa võisid minu päevikut lugedes asjast väikese ettekujutuse saada, aga usu mind, sul pole aimugi, mis tegelikult minuga juhtunud on."

"Aga sa ei pea seda viha ju nii kaua hoidma. See juhtus kõik ammu..."

Destin hakkas aga naerma. "Asi pole enam ainult selles. Inimesed ei salli hingi samuti. See on ikka päris masendav, kui sind sinu enda kodust minema tahetakse ajada."

"Aga sa ei ela ju enam," ütlesin vaikselt. "Kas sa ei peaks saama kuidagi edasi liikuda või midagi? Miks sa veel siin oled?"

Ta pööritas jälle silmi. "See on igaühe enda valik."

"Aga siis... võibolla saad anda meile aega. Me ei saa lihtsalt tänavale minna."

"Ei lähe läbi. Kui ma teid rahule jätan, unustate üldse kõik ära."

"Me ei..."

"Ma ei jaga maja inimestega."

Ma ei usugi väga, et teda mõjutada saab. "Aga... siis me proovimegi ikka teha seda, mis meile parem oleks."

Ta kergitas kulmu. "Veel uurijaid ja sensitiive? Nad ei aita just palju."

"Nad soovitasid ka eksortsismi." Mind tabas äkki arusaamine, et ma võin liiga palju välja rääkida. Samal ajal aga kartsin temaga vestlemist lõpetada, sest praegu me ju vaid räägime. Aga kui me lõpetame, kas ta võib siis midagi muud mulle teha? Pealegi, ta oli meiega samas majas. Ta teab eksortsismist kindlasti.

Selle asemel tuli tema näole aga üllatus. Ja hetkeks ta ka ei vastanud. "See pole hea idee," ütles ta siis viimaks, tema toon nüüd täiesti tõsine.