Kummaline saatus

24. peatükk

Ma tahtsin midagi teha, kuid sel lühikesel hetkel jäi minu pea võimalustest tühjaks. Ma ei jõuaks sinna. Kapp on liiga raske. See lömastab ta. See kõik käis minu peast läbi selle lühikese hetke jooksul.

Olles šokis, ei jõudnud järgmisel hetkel minule avalduv pilt mulle nii kiiresti kohale. Ka Lilian, kes sai alles mõne hetke pärast aru, et pauku ei tule, piilus nüüd sõrmede vahelt vaikselt üles. Kapp oli kukkunud vastu seina, olles jäänud seisma põiki Liliani kohale. Küll pidi ta aga pea uuesti kätega katma, kui päris mitu raamatut riiulitelt talle peale kukkusid. Ja kui see läbi oli, lohistas ta end kiirelt kapi ja seina vahelt välja, jäädes hingeldades ning ehmunud pilguga vaatama paika, kus ta peaaegu lömastatud oleks saanud.

"Vabandust, Destin. Ma tahtsin vaid kinnitust..." jätkas Lilian hingeldamise vahel.

"Lähme siit minema, Lilian. Palun!" proovisin teda ümber veenda. Olin nüüd muidugi palju rahutum. Destin oli liiga ohtlik. Enam ei saa tähtsust olla sellel, mida ema kogu sellest loost arvaks. Me ei saanud siia jääda. Pidime talle rääkima ning lahkuma võimalikult kiiresti. Siiski jäi küsimus, kuhu?

Lilian raputas vaid pead. "Palun. Ütle, miks sa seda teed," küsis Lilian ringi vaadates. Minu pilk rändas aga järjest uksele. Olin juba paanikas. Tahtsin siit kohe minema joosta, kuid ma ei saanud Liliani jätta.

Juba jälle lükkas miski Liliani agressivselt, lüües ta seekord vastu teist seina, kuhu Lilian õhku ahmides pidama jäi. Mina kiljatasin, pisarad juba silmanurkades.

"Jäta ta rahule," karjus Jose minu kõrvalt. Ja peale seda jäigi kõik kummaliselt vaikseks, peale meie kolme katkendliku hingamise.

"Palun Lilian," sosistasin nuuksudes. "Jätame selle. Lähme siit minema."

Ta vaatas veel korraks ringi, nagu otsides, kuid noogutas viimaks. Ajades end ettevaatlikult ja värisevate kätega püsti, ei jäänud tema pilk kordagi liiga kauaks ühele punktile pidama.

Meil õnnestus ruumist lahkuda ilma rohkemate vahejuhtumiteta. Jooksime treppideni ja sealt alla. Nagu varemgi, tahtsin kohe majast välja pääseda. Uks avanes jällegi iseenesest ja kuna ma niigi närviline olin, oli mul raske end tagasi hoida talle röökimast. Kuid jäin siiski vait ning koperdasin välja, võttes alles tee serval hoogu maha, et Liliani ja Jose'd järgi oodata.

Hulkusime jällegi niisama ringi, lihtsalt selleks, et aega sisustada. Ma tõin üles teema, et emale sellest kõigest rääkida. Lilian mõistis samuti, et see oleks tark, kuid osaliselt oli ta ka vastu. Jose jäi siin erapooletuks.

Lisaks probleemile, kuhu meil minna oleks, ei oska keegi meist sellest emale ka üldse rääkida. Ja kui ta ei usu meid? Lilian arvas, et ta peaks uskuma. Me ei valetaks ju sellise asja kohta, elades ise samal ajal nähtavalt hirmus. Kui üritaksime emale selgitada, ei püüaks me enam näida, nagu kõik oleks korras. Ja kindel oli ka see, et mina sinna elama jääda ei suuda. Kas lahkume meie, või tuleb midagi ette võtta Destini koha pealt.

"Aga Dania?" mainis Lilian ühel hetkel.

"Mis temast?" küsisin kulmu tõstes.

"Ta ütles, et helistaksime kui meil veel abi on vaja."

Seda oli ta tõesti öelnud. Aga kas ta siis seekord saaks aidata? Eelmisel korral ei saanud me temalt just palju abi.

"Ma võin talle helistada," jätkas Lilian. "Kui olukord talle paremini ära selgitada, oskab ta võibolla nüüd midagi teha."

"Me võiks proovida," nõustus Jose.

Nii jäigi ning juba võttis Lilian välja oma mobiili, valides Dania numbri. Ta ei oodanud kaua, kuni vastu võeti. Mõnda aega nad rääkisid, Lilian kirjeldas lühidalt paari sündmust. Meie samal ajal Josega ootasime, lootes, et abi saabub.