Kummaline saatus

14. peatükk

Pildid minu silme ees hirmutasid mind. See oli nagu õudusunenägu. Üritades pead selgeks saada, tajusin oma ümbrust. Lamasin millelgi pehmel. See ei olnud minu voodi, kuid siin oli mõnus. Alles veidi aja pärast hakkas tööle minu loogika. Mis minuga juhtunud oli? Me pildistasime. Uks läks lukku. Miski... Võpatasin ja haarasin kramplikult esimesest asjast, mis kätte juhtus. Need pildid... Need polnud kujutlus, vaid päris. See oli nii reaalne. Kus ma olen? Kes liigutas? Hakkasin rabelema ja avasin kiljatades silmad.

"Katy, rahu. Kõik on hästi." See hääl oli meeldiv ja rahustav. Tundsin selle kohe ära ja tabasin silmadega ema, kes minu kõrval istus. Pigistasin ikka veel tema kätt. Lasin sellest nüüd lahti ja rahunesin. Toas ringi vaadates märkasin ka Jose'd ja Liliani, kes just kohale olid tulnud. Nende pilgus oli kergendus. Nüüd sain ka aru, et olen elutoas diivanil. See rahustas mind samuti, et ma oma toas pole.

"Mis juhtus?" küsisin nõrgalt, suutmata valjemat häält teha. Uurisin nende kõigi nägusid. Võibolla olid nad emale midagi rääkinud.

"Me lootsime, et sina saad meile öelda," lausus ema murelikult. "Jose ja Lilian leidsid su nurgatoast teadvusetult. Kas sa lõid end ära?"

Kortsutasin kulmu. Kas ema ei kuulnud karjumisi? Mis peale seda üldse juhtunud oli? Märkasin, et ema ikka veel minu vastust ootas.

"Ma ei tea. Võimalik. Ma ei mäleta." Asetasin käe laubale, teeseldes peavalu. "Mul on janu. Saad vett tuua?"

Kartsin, et ema saadab kellegi enda asemel, kuid läks õnneks ise kööki. Jäime nüüd kolmekesi.

"Mis juhtus? Kuidas...?" Vaatasin segaduses kordamööda mõlema poole.

"Arvasin, et peaksime seda hoopis sinult küsima," sõnas Jose. "Kui sa sinna tuppa jäid, kuulsime sind vahepeal karjumas. Kui kõik vait jäi, läks uks iseenesest lukust lahti. Sa lebasid põrandal liikumatult ja me arvasime, et äkki oled sa surnud," tema hääl murdus viimase lause juures.

"Aga ema? Ta ei pannud midagi tähele? Ei kuulnud..."

Lilian kehitas õlgu. "Tundub, et ei. Ta ei maininud sellest midagi. Tahtis vaid teada, mis juhtus. Ja sa juba kuulsid, mis me talle ütlesime," kostis ta. "Aga mis seal toas juhtus?"

Avasin suu, kuid ema tuli just sel hetkel tagasi, käes veeklaas. Tänasin teda ja jõin klaasi tühjaks. Janu oli mul tõesti.

Tahtsin püsti tõusta ja ajasin jalad üle diivani serva.

"Tunned end hästi?" päris ema.

Noogutasin. "Paremini."

Tundsin end tõesti hästi. Vaid pildid minu mälestustes tekitasid õudusi. Mulle meenus sõnum, mis seinal kirjas oli. Mida see tähendas? Ja ma pidin oma õe ja vennaga veel rääkima. Ütlesin, et tahan värsket õhku ning lähen välja jalutama. Kui Lilian ja Jose end kaasa pakkusid, küsisin eesruumis sosistades neilt fotoka ja lindistuste kohta. Nad ei olnud neid veel vaadanud ja võtsid need nüüd kaasa.

"Te tulite mulle tuppa järele?" küsisin kohe, kui välja jõudsime. Enne kui nemad midagi öelda jõudsid.

"Jah," vastas Lilian.

"Ja te ei näinud midagi? Seintel ka?"

Mõlemad kortsutasid kulmu. "Mis seal olema pidi?" päris Jose.

Ohkasin. Nüüd oli minu kord rääkida. Seletasin neile, mis peale ukse lukustamist olin näinud. Kirjeldasin rasket musta udu, mis oli sama mis see, mida Lilianiga nägime. Ja sõnumist, kummalisest häälest ja viimaks minu teadvuse kaotamisest. Mõlemal olid ehmatusest silmad pärani.

"Ma igatsen meie eelmist elukohta," pobises Jose. Arvan, et olin temaga nõus.

"Ja mida see sõnum tähenada võis?" küsis Lilian.