Kummaline saatus

11. peatükk

Destinist oli abi. Tänu temale sain teada palju rohkem, kui oleksin osanud oodata. Näiteks asju, mida inimesed meie majas on näinud. Tihti olevat nähtud majas liikumas inimesi, kuigi kedagi ei tohiks sees olla. Kord olla seal isegi vägev tulede vilkumise ja uste paukumine, mis läheduses olevad inimesed poolsurnuks ehmatas. See ehmatas ka mind, arvestades et midagi sellist võib juhtuda ka siis, kui meie seal oleme.

Veel õnnestus tal välja uurida, et kirikuõpetaja, kellest keegi midagi ei teadnud, oli siiski olemas. Nad olid tõesti käinud seal majas, et deemonit välja ajada. Ning mis veelgi kohutavam, kirikuõpetaja oli nüüd surnud. Ainult ei tea, kuidas. Võimalik, et sel polnudki majaga pistmist.

Destin ise aga oli teatud mõttes väga kummaline tüüp. Miks ta koolimajas passinud oli? Mulle tundus, et ta ootab kedagi, kuid hoopiski pakkus ta end mulle abiks. Raamatukogus paistis, nagu poleks ajal talle tähtsust. Pidin viimaks ise ütlema, et peaksin koju hakkama minema, kuigi parema meelega oleksin raamatukogus ööbinud.

Kui koju jõudsin, olid kõik juba siin. Ema tahtis kohe teada, kuhu nii kauaks jäin. Ütlesin, et mul oli klassikaaslastega vaja üks plakat ära teha. Õnneks ta rohkem ei küsinud.

Lilian, Jose ega mina ei maininud oma tegemistest midagi, enne kui õhtul jälle Jose tuppa kogunesime. Päeval käitusime, nagu poleks midagi kummalist teoksil. Õnneks see päev ka midagi erilist ei juhtunud.

Enne kui kõnelema hakkasime, kordas Jose oma eilset tegevust, tehes meie ümber soolaringi ja ukse ette joone, mis pidi takistama kedagi seda läbimast.

Me rääkisime kõike sosinal, nagu eelmiselgi õhtul.

"Nii, kes alustab?" küsis Lilian meile otsa vaadates.

"Ma uurisin neid sensitiivi asju," sõnas Jose. "Leidsingi mõne. Helistama ma veel ei hakanud, kuid nad teevad seda üldiselt tasuta."

Lilian noogutas. "Nii et meil on võimalus, kui meil üht vaja läheks?"

"Jap, ma arvan küll." vastas Jose.

"Ja kuidas sul nende talismanidega läks?" pärisin Lilianilt.

"Krutsifiksid pidavat aitama," vastas ta. "Tegelikult pidavat aitama igasugused ehted, esemed ja muud asjad, kui need on õnnistatud."

"Kes neid õnnistab?" päris Jose.

"Kirikuisa muidugi." Lilian pööritas silmi.

"Nii et... lähme kohale ja küsime midagi õnnistada?" küsisin.

Lilian noogutas. "Ma pole hea internetis otsija. Kindlasti saaks sealt ka rohkem abi küsida."

"Ja kuidas sul läks?" tahtis Lilian teada. Mõlemad vaatasid ootavalt minu poole.

Sättisin end paremini istuma ja jutustasin neile siis kõik, mida Destin oli aidanud mul leida. Lilian ja Jose kuulasid kõike huviga. Kui ma lõpetasin, oli hetkeks paus, kui nad minu juttu seedisid.

"Sa pole mulle sellest Destinist veel rääkinudki," sõnas Lilian viimaks.

Kehitasin õlgu. "Pole vajadust olnud."

"On ta siis mingi normaalne?"

Pööritasin silmi, kui tema jutu põhimõttele pihta sain. "Me oleme siin praegu teise asja pärast," tuletasin talle meelde. "Ja ausalt, ta ei tundu normaalne."

"Jajah," pistis Jose nüüd vahele, tahtes samuti edasi minna. "Aga sellest Destinist võib äkki veel kasu olla."

Kehitasin õlgu.

"Olgu, aga... Kas ta oli öelnud, et nende tapetute hauad pidid siin linna kalmistul olema?" päris Lilian nüüd.

"Nii ta ütles."