Kummaline saatus

28. peatükk

Õhul oli raske minu kopsudesse pääseda. Tugev hingeldamine võttis minult palju energiat ning ma kartsin lämbuda. Surumine minu rindkeres sundis mind kägarasse tõmbuma, mis välistas täielikult põgenemislootuse.

Uduste silmadega nägin teda aeglaselt kükitamas minu kõrvale, nägu ilmetu, kui ta viltuselt mind vaatas, samas kui mina elu eest õhku ahmisin. Ma ei suutnud aru saada, kuidas ta saab olla nii julm, kui ta ka ise kunagi inimesena elanud on.

"Katy, mis...?" tuli Liliani hääl elutoa poolt, kuid ukse vahel nägin teda seisma jäämas ning ehmunult meid pealt vaatamas. "Jose?" küsis ta siis kõhklevalt, silmates hirmunult mind. Proovisin avada suud ja teda hoiatada, kuid õhupuuduses ei olnud mul häält.

Ta aga vaid irvitas Liliani poole, mille peale Lilian tagasi kohkus. Kuid ta sundis end julgemaks ning neelatas. "Destin... Jäta Katy..."

Nägin teda silmi pööritamas, kui ta Lilianile vastas. "Te ei pea mind koguaeg nimepidi kutsuma. Me ei ole ju mingid sõbrad."

Lilian jäi vait, nähtavalt tundes end vägagi ebakindlalt ning hirmul. Kuid ta siiski ei lahkunud. "Lase Katy lahti," ütles ta siis uuesti, aga vaatamata tema katsetele näida julgem, hakkas tema hääl värisema.

Destin pööras näo uuesti minu poole, tema pilk teeseldult kaalutlev. "Ma ei näe, miks ma peaks. Te ei too kaasa muud kui ainult jamasid minule." Ta vaikis, vaadates mind veel uurivalt, olles mulle liiga lähedal. Ma vahtisin vastu, silmadesse mis kuulusid Jose'le, kuid mis hetkel ebatavaliselt sünkjad olid. Ja ma olin sügavas hirmus. Tundsin, kuidas pisarad minu silmis kipitasid. Tema pilk oli mind vaadates aga tundetu. "Aga jah, hingega tegelemine võib isegi väsitavamaks osutuda," pomises ta omaette ning äkitselt tundsingi, kuidas surve järele andis. Ahmisin endasse kiirelt palju õhku, et oma pead selgemaks saada.

Destin tõusis püsti ja astus minust sammu eemale. "Ma ei soovitaks teil enam kauem mulle vastu astuda. Te ei võida seda võitlust." Seda öelnud, pöördusid Jose silmad pahupidi ning tema lõtv keha kukkus põrandale. Ma ajasin end kiiruga tema kõrvale, proovides teda äratada. Ma alles hingeldasin, kuid minu enesetunne oli juba kergem. Ka Lilian ei viivitanud kaua, tormates meie poole.

Jose ei liigutanud, tema silmad olid kinni ning hingamine nõrk ja ebaühtlane. Mulle aga meenusid Destini sõnad, mis mind vähemalt osaliselt rahustasid. Hingega tegelemine võib väsitavamaks osutuda. See pidi ju tähendama, et ta ei tahtnud meid tappa. Vähemalt veel.

***

Jose taastus kiiresti ega mäletanud juhtunust midagi. Ka Destin ei andnud endast sel päeval rohkem märku. Öö veetsime sel korral kolmekesi all korrusel. Ja üks suur mure oli veel ees. Olin otsustanud järgmisel päeval siiski kooli minna, ning loota, et inimeste keskel ei tee Destin mulle halba. Kuid mille muu kui minu pärast ta seal koolis siis üldse oli?

Hommikul jätkus aga kummitamine täie hooga. Nüüd ei jäänud enam isegi ema pilgu eest varjatuks, kuidas toolid ning kõik muu, mida kasutada soovisin, iseenesest liikus. Seetõttu lahkus ema tööle ka varem. Sama üritasime ka meie, aga kas minu jaoks sel suuremat tähtsust oligi? Destin pääseb mulle ligidale nii siin kui koolis.

Koolimaja poole jalutasime aeglaselt. Liigagi aeglaselt. Kui me viimaks kohale jõudsime, olime kõik tundi peaaegu hilinenud. Esimene tund oli aga ajalugu, mis ei olnud meil Destiniga ühine. Kuid inglise keelt ma juba kartsin. Oleksin klassi minemisega viivitanud, kuid Jessy astus kohe sisse, kutsudes mind kaasa, ning ma tõesti ei tahtnud neile kogu seda lugu rääkima hakata.

Kõige tagumist aknapoolset pinki nähes tabas mind aga kergendus, kui see tühi oli. Vähemalt praegu polnud Destinit klassis. Ma ei suutnud aga hoiduda kogu vahetunni oma pilku uksel hoidmast. Samas pidin ka meeles pidama, et oma sõprades liiga suurt kahtlust ei tekitaks. Nii siis üritasin kogu väest nende juttu tähele panna.