Kummaline saatus

19. peatükk

Ühel hetkel tõukamine lõppes. Kõik jäi paigale. Kuulsin vaid oma südame tagumist ning katseid veidigi rohkem õhku oma kopsudesse tõmmata. Tajusin endal kõrvetavat pilku. Ja nii seistes kestis see mitu sekundit, enne kui tugeva hingetõmbe saatel uuesti hingata sain ning rõdule pikali vajusin.

Läks tükk aega, enne kui minu hingamine uuesti normaalsemaks hakkas jääma. Alles siis panin tähele ka muutust õhus. Ei mingeid võõraid emotsioone ega õhus rippuvat raskust. Ma ei tundnud endal kellegi pilku. ning külmus oli läinud. Oli tunne, nagu oleksin üksi.

Roomasin aeglaselt rõdu ukse poole, mis paokil oli. Siis ajasin end püsti, püüdes säilitada tasakaalu ning läksin edasi. Avasin selle ettevaatlikult ja tegin kindlaks, et midagi kummalist märgata ei ole. Silmasin põrandat, kus maha visatud vana päeviku asemel oli tühjus.

Ma ei oska öelda, miks ta mul minna laskis. Kuid olen tänulik, et ta seda tegi. See oli arvatavasti päeviku lugemine, mis teda vihastas. Nii et püstitasin endale reegli. Kui ma seda veel kusagil nägema peaksin, ei loe ma seda. Uudishimu pole väärt sellist ohtu.

Ikka veel hirmust värisemas kiirustasin oma toast välja, trepist alla ning eesuksest õue. Istusin teeäärde kõnnitee servale ning puhkesin nutma. Olles just surmaga silmitsi seisnud, ei ole just kerge end vaos hoida. Rääkimata veel faktist, et elad ühes majas mingisuguse deemoniga. Ma kartsin tuleviku pärast.

"Katy? Mis juhtus?" Lilian kiirendas mind nähes sammu ja kummardus minu kõrvale.

Üritasin nuuksatusi tagasi hoida ning pühkisin varruka servaga pisaraid, mida ma siiani teinud ei olnud. Olin lasknud neil lihtsalt voolata, kuni need minu lõualuu juurest kõvale asfaltile tilkusid.

"Ma kardan," sosistasin. Lilian võttis minu ümbert kinni ning kallistas mind lohutavalt.

"Tänan," ütlesin, kui ta lahti lasi. Tean, et ta ootas selgitust, miks ma täpsemalt siin olen. Kuid vähemalt ei käinud ta peale. Hingasin siis sügavalt sisse ja jutustasin talle aeglaselt kõik ära. Iga detailiga.

"Jumal küll," pobises Lilian, kui olin lõpetanud. "Me peame tegema midagi tõhusamat, kui sensitiiv."

"Näiteks?"

Lilian pööras pilgu kuhugi kaugustesse, kui ta mõtles. Seejärel uuesti minule. "Me otsime võimalusi. Võibolla see deemon tahab midagi. Mäletad seda sõnumit, mida ta sulle näitas?"

"Aga mul pole aimugi, mida see tähendab. Ma ei tea isegi kust otsimist alustada."

"Hoiame silmad lahti," ütles Lilian. "Küll me midagi leiame, ära muretse."

Selle asemel, et tuppa minna, läksime Lilianiga hoopis parki jalutama. Rahulik õhkkond mõjus hästi. Ja kui me hiljem viimaks koju tagasi pöördusime, tundsin end palju rahulikumana. Majja jõudes saabus osa pingest siiski tagasi. Veetsin kogu ülejäänud päeva all elutoas. Lilian ja Jose jäid minuga. Ja kui oli aeg üles minna, läksime jällegi kõik kolmekesi Liliani tuppa.

***

Hommikul pakkisin kiirelt oma kooliasjad kokku, sättisin end korda ning läksin siis koos teistega alla kööki. Nemad kaks olid juba laua taha istunud, kui ma käe tooli poole sirutasin. Ja kui see jällegi iseenesest laua alt välja liikus. Ehmatades jäin paigale, lastes käel alla vajuda. Ka Lilian ning Jose olid liikumist märganud ning vahtisid nüüd tummalt siiapoole.

Pöördusin lauast eemale ja köögi kappide poole. Seal oli korv väikeste roheliste, kuid magusate õuntega. Otsustasin nende kasuks. Ja kui ma sirutasin käe nende järele, libises korv minu poole. Võpatades astusin sammu tagasi. Mul oli tõesti raske aru saada, mida ta kavatseb. Just eile oleks deemon mind äärepealt tapnud. Seisin tummalt seal vaikuses, mis kööki oli laskunud, käsi ikka õhus rippumas. Ettevaatlikult haarasin siis kaks õuna ning astusin esimese sammu selg ees, seejärel pöördusin ümber ning jalutasin minema. Toetasin end vastu jahedat seina ning vahtisin ainiti enda ette. Hammustasin õuna ja üritasin mitte mõelda millelegi, mis seostuks selle kummalise paigaga.