Kummaline saatus

26. peatükk

"M-mida?" küsisin äkilises arusaamises, et see võib hoopiski midagi hullemat olla.

"Ma pole varem midagi sellist näinud," pomises ta edasi, vaadates ikka minu silmi. "Aga see kurnab sind, seda küll," lisas ta seejärel ohates.

"Kas..." pidin lõpetama köhahoo pärast, mis peale tungis. "Kas sellest kuidagi lahti saab? Ma ei... Mida ta minuga teeb?" Lilian patsutas lohutavalt minu õlale, tundes mind värisemas. Ma olin hirmus.

Dania pilk oli kurb ning kaastundlik. "Mida see ka saavutada ei soovi, peab sellest kiiremas korras lahti saama."

Alles nüüd, kui ta oma õlakotist midagi otsima hakkas, märkasin selle kohalolu. Hetk hiljem võttis ta sealt välja väikese valge lapiku pudeli. Märgates kirja selle küljel, tundsin, kuidas mul õrnalt sees keerama hakkas, kuid ma pole kindel, millest see põhjustatud oli. Pudelil seisis: Püha vesi.

"Joo seda," palus Dania, keerates maha väikese valge korgi. Miski minus hakkas kohe tõrkuma, tahtis eemale tõmbuda. Just seetõttu tahtsin pudelit kohe enda kätte. Kui aga olin käe pooleldi tõsta jõudnud, lükkasid minu jalad tormakalt mind selg ees eemale. Lilian esialgu segaduses lasi minust lahti.

"Hoia teda kinni," käskis Dania, mille peale Lilian kiirelt reageeris ning minu õlgadest haaras. Mina talle vastu ei hakanud, küll hakkas aga minu keha, proovides vabaks väänelda, ja Lilian pidi appi võtma kogu oma jõu. Mind tabas ka arusaamine, mida mul natuke raske uskuda oli - Destin kartis.

Dania tuli lähemale, haarates samuti ühe käega minust. Olin nüüdseks külmal kivitrepil pikali, Lilian mind tugevalt surumas. Kogu jõust proovisin neile kaasa aidata. Kuidagi ei olnud Destin praegu nii tugev, kuid minu peamine mõte oli praegu pudel, mida Dania minu suu kohal kallutas. Minu jalad hakkasid tugevamini lükkama, minu sees keeras.

Jahe vedelik valgus mulle suhu, neelatasin kiirelt. Jõnks minus oli äkiline ning vägagi tugev, võttes mind esialgu hingetuks. Minu keha hakkas vappuma ning oli tunne, nagu miski tahaks otse läbi minu rinnakorvi tungida. Ent kõik sai kiiresti läbi. Ma lõtvusin ning hingeldasin valjult, naeratades omaette, kui märgatav kergus end tunda andis.

"Katy, kuidas sa end tunned?" küsis Lilian murelikult, lastes aeglaselt minust lahti.

"Paremini. Palju paremini," vastasin rõõmsamalt.

Dania paistis küll veidi rahunenud, kuid mitte täiesti. Oli näha, et tema arvates ei olnud see veel kõik.

Nad aitasid mind püsti. Teinud kindlaks, et suudan väga hästi ka omal jalal kõndida, ei pidanud keegi mind enam toetama. Lilian aga ei lasknud mind ikka silmast.

Läksime sisse, kus Dania tutvus kohe ka minu emaga. Tuli aga anda seletusi, kui tema ja Jose märkasid neid väikeseid haavu minu kehal, mis kõik nüüd ümbert punakaks olid tõmbunud. Seletused ning kirjeldamine oleksid veninud vist üsna pikale, kui Dania poleks palunud vaikust ning hakanud jällegi aeglaselt tubades ringi jalutama. Seekord ei läbinud ta aga kõiki tube. Teisel korrusel, meie tubade koridoris jäi ta pidama.

Ma tundsin end nüüd paremini, kuid kahtlus näris mind. Mul oli nüüd samuti tunne, et see ei pruukinud läbi veel saada. Ma mõtlen, ma ei usugi, et see väike intsident Destini üldse minema ajas, kuid Daniaga majas ringi käies tundus mulle aeg ajalt, just nagu see miski minu sees hakkaks uuesti toibuma. Kuigi tugevalt märku see endast just ei andnud.

"See on siin, seda on tunda," lausus Dania nüüd.

"Vabandage, mis 'see' täpsemalt on?" päris ema.

"Deemon. Sellele ei meeldi maja jagada, mistõttu ta teie lastele endast märku on andnud."

"Aga miks mitte minule?"