Kummaline saatus

12. peatükk

"Ahh... Mis juhtus?"
Jose avas silmad ja vaatas segaduses ning unise ilmega toas ringi. Tundsin sügavat kergendust.
"Katy? Mis juhtus? Sa oled näost nii... valge. Ja... Mida...?" Ta oli arvatavasti segaduses oma asukoha tõttu.
Kallistasin teda tugevalt. Jose'ga oli korras. "Kõik on hästi. Nüüd."
Jose ajas end püsti, ikka veel segaduses.
"Me räägime sulle. Praegu aga," vaatasin veel ruumis ringi, "lähme siit minema." Tirisin Jose endaga ukse poole. Ta ei hakanud vastu punnima.

"Mis taldrikuga juhtus?" päris ta seisma jäädes, kui paberil kilde märkas. Ma ei vastanud, vaid tirisin teda edasi. Äkitselt tundsin teda võpatamas. Ta vaatas veel mulle ja Lilianile otsa ning paistis, et talle nüüd kohale jõudis, mis juhtunud võis olla. Enam ei pidanud ma teda tirima, vaid ta lausa tormas minu kõrval ukse poole.

Me polnud päris kindlad, kuhu minna. Nagu peata kanad komberdasime pimedas kolmekesi kuni trepini. Alla minnes üritasime siiski vaiksemad olla, et ema mitte äratada. Kui ta just meie kiljumise peale juba ärganud polnud. Läksime kaminatuppa, kus saime tule põlema panna, ilma et valgus ema magamistoani oleks kandunud.

Tundsin, et värisen üle keha. Sama oli ka Lilianiga. Jose oli küll hirmul, kuid pigem segaduses. Seletasin talle paari sõnaga kiirelt ära, kuidas miski temas võimust oli võtnud ja mis edasi oli juhtunud. Jose oleks nagu šoki saanud, kui seda kuulis.

"Sa... Mina? Miski kasutas mind?"
Noogutasin õrnalt.
"Ma ei tea mis juhtus, kui tuled kustusid," lisas Lilian. "Pärast olid sa teadvusetult juba seal, kus ärkasid."
Vaatasin tema poole. "Sa ei kuulnud peale seda enam midagi?"
Ta raputas pead. "Kõik jäi vaikseks. Tükk aega lamasin põrandal liikumatult, kuni viimaks lülitini roomasin."
Mõtlesin sellele, kuidas minult õlast võeti. Külm õhk minu kaelal, ja tema sõnad. Väristasin õudusest õlgu. "Ta rääkis minuga," pobisesin vaikselt.

Lilianil ja Josel läksid silmad suureks. "Rääkis?!" ehmatas Lilian. "Mida?"
"Ta ütles, et nendel kokkusaamistel Jose'i toas pole erilist mõtet," sosistasin. "Pimedas ei näinud ma midagi, kuid ta hoidis mind kinni. Ja see oli Jose'i hääl."
"See ei olnud mina," sõnas Jose rutakalt.
Noogutasin. "Ma tean. Toonist oli kuulda, et see oli keegi teine." Meenutasin veel tema sõnu. "Ta rääkis nii... vabalt. Nagu inimene. Ta... Ta on täielikult teadlik kõigest, terava mõistusega."

Meie vahele laskus rusuv vaikus. Kõik mõtlesid meie lootusetu olukorra üle. Küllap peab hakkama koguma tõendeid või midagi. Peab kutsuma abi.

"Kas te arvate, et see olend tappis selle kirikuõpetaja?" küsis Jose äkitselt nukralt, murdes vaikuse. Sain aru, kuhu ta tüürib.
"Meiega ei juhtu midagi," ütlesin talle, üritades kõlada nii enesekindlalt, kui võimalik.
"Arvad?" sosistas ta.
"Me ei luba millelgi juhtuda," lisas Lilian. Tahaksin loota, et seda lubadust ka pidada suudame.
Jose noogutas ning ei küsinud rohkem.

"Aga mis nüüd?" päris Lilian. "Oleme öö läbi üleval?"
"Arvan et peaksime siiski magama," vastasin. Isegi praegu, läbi hirmu, tundsin end väga unisena ning silmad tahtsid vägisi kinni vajuda.
"Aga kus me magame? Oma tuppa ma ei lähe," lausus Jose.
Ohkasin. "Elutuppa?"
"Ja kui ema meid hommikul sealt leiab?" päris Lilian.
"Jäime telekat vaadates magama. Pärast ei viitsinud üles minna," ütles Jose. Polnud just parim põhjus, kuid mulle täitsa aitas.

Homme oli laupäev. Aga oli see hea? Päev läbi kodus olla. See tekitas minus kerget paanikat. Kuid me ei pea ju päev läbi siin olema. Aga küll näeb, mis saab. Hetkel olin ma liiga väsinud, et midagi enam mõelda. Õnneks uinusin kiiresti.

Hommikul ärkasimegi ema ilmumise tõttu. Meie vale läks isegi läbi. Ema vaid ohkas ning ütles, et me enam nii kauaks teleka ette ei jääks.

Pidin oma tuppa minema, et riideid vahetada. Praegused olid öösel higiseks läinud. Valisin riided välja ning olin just pluusi selga saanud, kui kuulsin Jose'i häält.
"Lilian, Katy! Tulge ruttu!"

Ruttasin toast välja ning jõudsime Lilianiga Jose'i tuppa täpselt samal hetkel. Jose kummardus paberi kohal, mis eilsest sinna jäänud oli. Uudishimulikult läksime lähemale, samas kartes halba.

"Vaadake," ütles Jose killupuru paberilt pühkides. Ahmisin õhku. Kui Lilian küünlal taldrikut soojendas, oli selle põhja tekkinud tahma. Selle tahmaga oli nüüd paberile, taldriku alla, joonistatud väike pentagramm. Vahtisime seda pärani silmadega.

"Deemon tegi iseendale pentagrammi?" mõtiskles Lilian. Tegelikult ei tea keegi meist nagunii, kas selles midagi ebaharilikku on. Kui selles olukorras üldse midagi harilikuks või ebaharilikuks nimetada saab.

Hetk hiljem pöördus Lilian ümber ja suundus välja. Kuulsin, et ta oma toas midagi tuulab. Läksin tema ukse vahele ning vaatasin, kuidas ta telefoni ning rahakoti taskusse toppis, suundudes seejärel koridori tagasi.

"Kuhu sa lähed?" küsisin.
"Ma ei taha täna päev otsa siin passida," vastas ta. "Niisama linna peale. Parem, kui siin."
Mõtlesin kiirelt järgi. "Kui sul kindlaid plaane pole, äkki saan kaasa tulla?"
"Tule," vastas ta.
"Kuhu?" päris Jose meie selja tagant.
Kehitasin õlgu. "Kodust eemale." Jube oli seda kohta isegi koduks kutsuda.
Lilian jäi ees seisma ning vaatas hetkeks mõtlikult Jose poole. "Võibolla oleks sinulgi mõistlikum rohkem siit eemal veeta. See asi on sind juba kaks korda seestanud."
Lilianil oli õigus. Ei tea, mida ta Jose'le veel teha saab. Ja kui ei ole võimalik teda täielikult kaitsta, oleks mõistlikum tal vähemalt võimalikult palju siit eemal olla.
"Tüdrukutega linna peale?" päris Jose nina kirtsutades. Me ei käinud just tihti niiviisi koos väljas.
"Rahune, ega me kuskile šoppama lähe. Tahan lihtsalt siit minema saada," seletas Lilian.
Jose ohkas. "Olgu. Tahaks samuti eemale."

"Oodake korra," laususin ning jooksin tagasi oma tuppa. Tirisin tooli garderoobi juurde ning võtsin ülemise riiuli nurgast väikese rohelise päeviku. Lükkasin tooli tagasi ning tormasin teistele uuesti järgi. Tõin selle igaks juhuks. Otsustasin, et ei tunne end kodus seda lugedes nii mugavalt.

Lilian tahtis poest läbi minna. Ostsime vaid juua, kuna päike paistis päris palavalt. Jalutasime mööda jõeäärt. Lihtsalt niisama. Võtsin välja väikese märkmiku.
"Mis see on?" küsis Lilian uudishimulikult.
"Kellegi päevik. Sellest esimesest - Castro perekonnast. Pole ma teile veel rääkinud?"
Mõlemad raputasid pead. "Sa leidsid midagi sellist ega rääkinud meile?"
"Ma leidsin selle juba päeval, mil siia kolisime."
"Ja sa loed seda?"
Noogutasin. "Aga... Mul on tunne, et see miski meie majas ei taha, et seda loen. Esimesel päeval kadus see väga äkitselt ja leidsin selle alles mõne päeva pärast oma kapi kõige ülemise riiuli taganurgast."
Lilian kortsutas kulmu. "See võib ju deemonit vihastada. Aga oota... Äkki selle päeviku omaniku vaim kummitabki meie majas."
Mõtlesin selle üle. See võis tõsi olla küll. Päevikus rääkis ju selgelt, kuidas ta oma isa vihkas ning emaga kahekesi elas, mis tähendab, et päeviku omanik oli selle pere poeg. Ja Castro poeg tapeti, nagu Destin oli öelnud. Võibolla ta sellepärast vihane ongi ja kummitab seal.

"Aga millest seal räägib?" küsis Jose.
Lappasin seda hajameelselt. Lilian ja Jose vaatasid joonistusi, kui neile rääkisin.
"Tundub, et ta oli väga eraldatud. Vihkas oma isa, ema oli ainus lähedane inimene. Sõpru polnud. Kurb inimene paistab."

Lappasin edasi koha peale, kus mul lugemine pooleli oli. Lilian ja Jose vaatasid samuti.

10.02.1872
Isa tuli eile siia. Ja täna JÄLLE, purjus, nagu tavaliselt. Ma vihkan, kui ta seda teeb. Emal õnnestus uks tema ees kinni jätta. Siis ta karjus päris tükk aega akna all: "Theresa, Tharesa!" Ähvardas ka ukse maha lüüa, kuid oli liiga täis, et märki tabada. Ema arvas, et võibolla peaksime mõneks ajaks kodust eemale minema. Ehk aga jätab ta meid vähemalt mõneks ajaks rahule.

Theresa? Kas see oli tema ema nimi?

"Jose? Mida sa teed?" See oli Lilian. Vaatasin ka Jose poole. Tal oli käes peenike puuoks, millega maha mulla sisse kritseldas. Ta nägi välja kuidagi... äraolev?

Jose ei reageerinud Liliani küsimuse peale. Läksin tema ette ja viibutasin käega tema silme ees. Jose ei reageerinud. Vaatasin tema silma. Nende pilk oli tühi, fookusest väljas. Ehmusin selle peale ja võtsin temalt ümbert kinni.
"Jose? Kuuled sa mind?"

Jose võpatas ja vaatas ringi.
"Mida?"
"Mida sa lollitad?" pärisin hingeldades.
"Lollitan? Mida ma siis tegin?"
Judinad käisid minust läbi. Ega mitte jälle? Vaatasin maha, kus Jose oli oksaga maha kritseldanud. Ja võpatasin samuti. See oli pentagramm.