Kummaline saatus

30. peatükk

Kiirustasime Lilianiga elutuppa, et näha, kas teistega on kõik korras. Just sel hetkel läks teleriekraan iseenesest mustaks. Ema kortsutas kulmu ning proovis kasutada pulti, kuid sellest polnud abi.

"Ema..." ütlesin kõhklevalt, kui läksime nende poole. "Ma ei usu, et see teleka viga oli."

Ta vaatas meile küsivalt otsa. Kuid enne kui keegi meist rohkem midagi öelda jõudis, hakkasid lambid vilkuma ning äkitselt kustusid need üldse, jättes meid pimedusse. Ja kõik oli vaikne.

"Mis..." hakkas ema sosinal küsima, kuid teda peatas äkiline klirin. Mingi klaasist ese oli tugeva jõuga põrandale visatud, kus see ka katki läks. Peale seda oli hetkeks jälle vaikus ning kuulda polnud midagi peale meie hingamise. Ja kellelgi polnud aimu, kus Destin praegu olla võiks või mida ta nüüd edasi plaanib.

"Olete kõik siin?" küsis ema sosinal.

Kui nii mina, Lilian kui ka Jose olime vastanud vaikse ja-ga, kutsus ema meid enda juurde, et me koos oleksime. Läbi pimeduse püüdsime leida tee diivanini. Minu käsi puutus selle seljatuge. Ja miski pani käed ümber minu piha, tirides mind tagasi. Kiljatasin ning hakkasin minu ümber olevaid käsi peksma ja küünistama, need aga ei liikunud paigalt, hoides mind tugevasti.

"Katy!" hüüdsid teiste hääled ehmunult, kui mina samal ajal edasi kiljusin. Hetkega tiris ta mind pimeda ruumi teise otsa, kus me jäime seisma. Tema haare minu ümber aga ei lõtvunud ikka.

Ja mind tõsiselt ehmatas järgnev. Ehmatusest oli terve minu keha täiesti tardunud ja pingul, kui tema käed minu piha ümber veidi madalamale libisesid, ja siis minu särgi alla pugesid. Alles nüüd tundsin kuidas ma värisen ning kuulsin oma katkendlikku hingamist. Suutsin vaevu oma käed liikuma sundida, kuid neist polnud vähimatki abi et teda endast eemale saada. Tema käed liikusid vaikselt mööda minu paljast nahka kõrgemale.

"Palun," sosistasin läbi nuuksete. "Lõpeta..." Hirm oli nüüd suurem. Esiteks olen ma deemoni haardes, ja teiseks... Mida ta minuga teeb?

Õrn naer kostus täpselt minu kõrva äärest. Ta surus mind enda vastu ja ma tundsin tema jääkülma hingeõhku oma kaelal, kuigi ma ei tea, miks on deemonil vaja hingata. Ma tundsin ka, kuidas kogu õhk meie ümber jahedamaks muutub ning see tekitas mulle kananaha.

"See ei meeldi sulle, jah?" sosistas ta lõbustatud toonil, mis kõlas vägagi halvaendeliselt. Ja väga halb see olukord ka oli.

Ta eemaldas ühe käe minu särgi alt, siis tundsin tema sõrmi juba oma näol. Ta püüdis kinni ühe juuksesalgu, siludes selle õrnalt minu kõrva taha.

"Ära saa minust valesti aru," sosistas ta, ning ma tundsin jälle tema hingeõhku, nüüd oma põsel. "Sa ei meeldi mulle ikka," jätkas ta, silitades sõrmega üle minu kaela. Kuulsin teda uuesti vaikselt naermas. "Aga mulle meeldib sinuga mängida."

"L-lase lahti!" karjatasin äkitselt ning hakkasin kogu oma jõuga rabelema. See ei mõjutanud teda aga vähimalgi moel.

"Katy! Katy, kus sa oled?" hüüdis ema meeleheitel hääl.

"Homme koolis näeme," sosistas Destin ning silitas minu pead. "Ootan seda juba..."

Haare minu ümber kadus, külm õhk koos sellega. Sain aru, et ta pole enam minu taga. Äkitselt lõid põlema ka tuled, mis mind esialgu võpatama panid. Nägin nüüd teiste ehmunud nägusid. Värisesin ikka veel üle keha ning vajusin põlvili.

"Katy!" Lilian jooksis minu juurde ja vaatas mulle murelikult silma. "Mis juhtus? On kõik korras?"

Raputasin pead. "E-ei..." kokutasin. "Ei ole korras." Panin käed ümber Liliani, et teda tugevalt kallistada. Pisarad voolasid minu silmist.