Kummaline saatus

5. peatükk

Edasi läks koolipäev täiesti tavaliselt. Vahetunnid veetsin oma uute sõpradega. Mulle meeldis siin koolis. Kõik olid nii lahked ja sõbralikud. Vahepeal isegi uskusin, et kui siin juba nii hästi läheb, ei saa ka kodus halvasti minna. Kõik peab lihtsalt hästi minema.

Tunnid said läbi ja ootasin Jessyt, kes parasjagu klassis õpetajaga ühest järeltööst rääkis. Kooli juurest on meie kodutee ühine vaid ühe lühikese tänava kaudu. Peale seda lähevad meie teed lahku, kuid tahtsin teda siiski ära oodata. Istusin garderoobi ees pingil. Hetkel oli see ruum tühi.

Nokitsesin niisama oma telefoni kallal, kui kuulsin kedagi. Tõstsin silmad, et vaadata kas see on Jessy. Ma ei näinud kedagi. Arvatavasti keegi tuli garderoobist asju võtma. Tänu vaheseintele ma lihtsalt ei näinud. Vaatasin uuesti mobiili ekraani.

"Nii et oled samuti siin uus?" küsis äkitselt hääl minule väga lähedal. Võpatades vaatasin üles. See oli Destin.

"Oh, ee... Jah. Kolmas päev alles."

Ta noogutas. "Ja meeldib siin koolis?"

"Jah. Palju parem, kui eelmine kool," vastasin õrnalt naeratades.

Ta tegi paar sammu väljapääsu poole ja vaatas seejärel uuesti minu poole. "Kuid tuleb ette vaadata, sest see ei pruugi nii jääda," sõnas ta tõsisel häälel. "Pean nüüd minema." Ta naeratas viisakalt ja lahkus.

Jäin talle järele vaatama. Misasja? Ei pruugi nii jääda? Mida ta ajas? Võibolla ongi mingi veidrik. Panin telefoni ära ja läksin ukse juurde, et näha, kas Jessy juba tuleb. Uksel põrkasingi temaga kokku.

"Vabandust, et nii kaua läks. Hakkas sul igav?" küsis ta vabandavalt. Läksime edasi tema riiete poole.

Raputasin pead. "Ei." Muigasin selle üle mõeldes. "See, Destin oli siin..."

"Oli siin? Kas mõtled, et te rääkisite?" segas Jessy vahele.

"No, jah. Korraks."

"On siis mingi normaalne?" küsis ta kohe.

Muigasin. "Ee... Ei oska öelda. Praegu küll ei paistnud."

"Ei paistnud?" päris Jessy huviga edasi.

Rääkisin talle ära, mis oli juhtunud.

"Võibolla on mingi tarkur... või eluteadlane enda arvates," lausus Jessy naeratades. "Nüüd aga, hakkame parem minema. Ema lubas mind täna autoga kesklinna viia."

Jalutasime koos juttu ajades mööda seda tänavat. Kui meie teed lõpuks lahku läksid, siis Jessy kiirendas sammu. Mina aga aeglustasin. Ma ei tahtnud nii väga koju minna. Mõtisklesin niisama, kui jõudsin ühe suure ehitise ette. Jäin seisma ja vaatasin korraks selle poole. See oli linna raamatukogu. Ma ei otsustanud kaua, vaid läksin üle tee ja astusin sisse.

Küsisin eeslauast, kas neil on dokumente linna ajaloo kohta. Vana naine laua taga tõusis püsti ja juhatas mind arhiivi. Ta avas ühe sahtli, kergitas oma prille ja otsis seal veidi. Võttes välja ühe kaustiku ja minule ulatades, küsis ta kas otsin seda. Võtsin selle kätte ja istusin ühe väikese laua taha, hakates seda lappama.

Seal olid ära märgitud erinevad sündmused, palju nimesid, sünnid ja surmad jne. Esimesena äratas minu tähelepanu üks surm, mis oli aastaid tagasi ühel väga tuttaval aadressil. Kuid mitte meie omal, vaid meie naabermajas. Seal oli märgitud, et aastal 1986, selles majas suri südamehaigusse linnapea, kes seal elas. Peale seda olid tema sugulased veel mõni aasta seal elanud, kuni 2005 aastal maja tühjaks jäi.

Saab see olla seotud sellega, mis meil toimus? Ma ei ole päris kindel. Mitu minutit lappasin seal edasi. Dokumendid olid peamiselt kirjutatud käsitsi, mistõttu polnud mõnest kohast just väga kerge aru saada. Leidsin siiski üles koha, kus olid märgitud aadressid ning majade ehitusaastad. Ärevusega otsisin üles meie aadressi. Raskesti loetava käekirja pärast oli see veidi keeruline. Vaatasin, mis seal ütles.